8.2007
Pealkirjast hoolimata pole tegu mitte antoloogia, vaid tõepoolest jutuga. Küll on aga jutu teemaks õudusantoloogia koostamine. Peategelane on staazhikas antologist Carroll, kelle elutööks on koostada aasta lõpuks angloameerika parimaid õudusjutte koondav kogumik Best New Horror. Kokku on tal neid juba 16 tükki. Peale selle koostab ta muid temaatilisi antoloogiaid ja ta on suure osa oma elust lugenud õudusjutte, suhelnud autoritega, käinud mööda Con´e ja nii edasi. Tema postkast upub käsikirjadest ja ajakirjadest, mida talle saadetakse, et eliitantoloogiasse sisse pääseda.Teadjam inimene saab aru, et peategelase prototüüp on Stephen jones, kellel Joe Hilli jutu valmimise ajaks oli ilmunud 16 kopsakat "Mammoth Book of Best New Horrorit". (17. köitesse läks Joe Hilli jutt muidugi sisse. Jones ütles, et kuidas ta sai sellise pealkirjaga juttu mitte sisse võtta, eriti kui see aitab ka väikest edevust rahuldada). Aga tagasi jutu juurde. Antologist pole ammu saanud õudusjutust vapustavaid elamusi, sest ta on elu jooksul lugenud neid ligi 10 000 ja miski ei üllata enam. Siis saab ta aga ühe kirja, kus ühe ülikooli kirjandusajakirja ekstoimetaja palub tal lugeda läbi jutt, mis ülikooli väljaandes ilmus, ent mille tõttu toimetajale ka kinga anti. Jutt on sadistlik, naisi alandav ja väga räige. Carroll loeb jutu läbi ja kogeb üle aastate taas midagi vapustavat. (Tekstis sisaldub ka selle jutu 3-leheküljeline ümberjutustus. Isegi referaadina on see üsna karm.). Carroll hakkab otsima tundmatut autorit, sest tahab loo antoloogiasse kindlasti sisse võtta. Kilrue nimelist suleseppa on väga raske leida. Küll kuuleb ta aga selle autori kohta ebameeldivat taustainfot, mille järgi võib arvata, et tegu pole päris põhivoolu inimesega. Kriminaalne background, perverssed harjumused. Tekib küsimus, kas vapustav jutt ei põhine mitte reaalsetel sündmustel. Lõpuks juhatab üks perversseid õududjutte avaldava nišiajakirja toimetaja Carrolli "kirjaniku" lagunevasse maamajja. Näib, et Carroll on ise õudusjutu sisse sattunud.Enamasti mulle sellised otsi lahtiseks jätvad tekstid täit rõõmu ei paku, aga seekord - vinge, vinge lugu. Jutt sai ka 2006. aastal Bram Stokeri preemia parima pika proosateksti eest.