Ptolemaiose värav vedeles tükk aega mu voodi kõrval (et oleks hea õhtul unejutuks võtta), aga millegipärast oli mul alati midagi paremat/tähtsamat teha. Nähtavasti polnud mina ainuke, kellele see raamat juba avamata uinutavalt mõjus, sest oma suureks üllatuseks olen ma esimene, kes raamatu head ja vead peab baasi panema.Võrreldes eelmiste osadega on toimunud esimesel pilgul adumatu vaatenurga muutus. John Mandrake on leiutanud mingi meetodi Bartimaeuse ohjeldamiseks hoolimata faktist, et too tema nime teab. Seda meetodit meile ei kirjeldata, aga raamatu alguses on John džinni väljakutsumistega nii ära kurnanud, et "... kas sinuga on põrandaid pestud? ... Ei, see on järgmine, mida ta minuga teha kavatseb!..."Samasugused loogilised tasakaalumuutused läbivad kogu raamatut ning kuigi lõpuks tõmmatakse otsad ilusti kokku, siis väheke kiivas tunne sellest maailmast siiski jääb.Millega siis seekord madistatakse?Kogu maailm on Inglismaa vastu. Paha Ameerika koloonia keeldub maksusid maksmast ning (mis veel hullem), keeldub ka neid korrale kutsuma saadetud inglise sõjaväe käest peksa saamast. "Tavakad", kelle patriootlikult meelestatud isad ja pojad sõidavad üle lombi kuulsust tooma, ei taha enam uskuda informatsiooniministeeriumi teadaandeid suurtest võitudest ja muudest põhjustest, miks kuulsus ikka veel toomata on. Holland, Tšehhi ja Hispaania leiavad õige aja olevat väikeste rüüsteretkede korraldamiseks. Esialgu on tegemist küll proovisuutäitega, aga see on ainult aja küsimus, millal mandri-euroopa Inglismaa nõrkuse ära kavatseb kasutada.Nagu tavaliselt, keskendub võlurite valitsus mitte niivõrd riigi, kui iseenda karjääri probleemidele. Peaminister lukustab kõik "aarded" (st. maagilised esemed, millest tema jõud üle ei käi) hoolikalt turvatud keldrisse ning tegeleb teatrinautimisega. John Mandrake ettepanek Gladstone saua Inglismaa vaenlaste vastu kasutada viib temalt peaministri soosingu ning annab teistele ministritele kauaoodatud võimaluse liiga andekaks kasvanud konkurendi elimineerimiseks. Kahjuks (või õnneks) elimineeritakse enne terve inglismaa valitsus.Autori jutt jookseb lobedalt ning korra kätte võetuna tuleb raamat läbi lugega, sest tahaks ikka teada, kuidas pahad oma palga saavad. Muidugi selle hea ja paha lahutamine on üsna raske, kuna mõned head osutuvad pahadeks ja mõned pahad (vähemalt üritavad) uuesti heaks saada.Kui eelmistes raamatutes punuti intriige vandeseltslaste poolt, kelle selja tagant paistis kellegi karvane käsi, siis nüüd joonistatakse selle karvase käe külge ka kere, jalad ja nägu. Kohe üldse mitte karvased. Triloogia esimese kahe raamatu puhul võis lasta enda fantaasia kardina tagant niitide tõmbaja kohta teha igasuguseid põnevaid oletusi. Tegelikkus osutub kahjuks nendest oletustest palju lahjemaks.Mind jäi häirima mitu kannapööret tegelaste motiivide kirjeldamisel. Eriti just deemonite hingeelu kujutamine, mis mõnes kohas eelmiste raamatutega karjuvasse vastuollu sattus. Samuti ei suutnud ma tõeks tunnistada seda üleilmset leppimist, võrdsust ja vennalikkust, mida raamatu kandvaks ideeks püüti pakkuda. No ei saa see ajalugu ka NII alternatiivne olla.Üldiselt saab teos (nagu ka kõik triloogia eelnevad raamatud) oma auga välja teenitud nelja kätte. Lugeda kõlbas! Mõtlemisainest pakkus. Selle viimase tarbeks on minul vähemalt kindel indikaator - kui loetud raamatule (või nähtud filmile) öösel unes järge näed, siis oli asi lugemist (vaatamist) väärt.
