Kasutajainfo

Paul Pajos

  • Eesti

Teosed

· Paul Pajos ·

Igipaha sekeldused Estomaanial

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Ersen» 2005

Hinne
Hindajaid
1
0
0
1
1
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

Lugesin vahetult enne Pajose raamatut Hargla "Frenchi ja Koulut" ning eks seetõttu ole need paralleelid mõnevõrra juhuslikult tõmmatud, aga ikkagi: Pajos on nagu vaese mehe Hargla. Väga vaese mehe. Pole saavutatud haaret, kõik toimuv on täiesti kaootiline ja jabur, midagi ei põhjendata, naljad on labased. Harglal on Maavald, Pajosel Estomaania. Harglal Räval ja Tarbatu, Pajosel Dorpat ja Port Gaapsalu. Harglal French, Nell ja Koulu, Pajosel Kaimani-Kalle, Igipaha ja Konkskäpp tibi. Zhanriliselt on mõlemas seikluslugu, fantastikat ja alt. ajalugu. Aga kuidas on nii läinud, et Pajose raamat üldse avaldati, jääb segaseks. Ei saanudki lõpuni aru, kas tegu on lasteraamatuga või mitte, ja kui ongi, on noorsugu tugevalt alahinnatud.

Nimitegelane Nimetu Igipaha on olevus, keda välimuse poolest ei kirjeldatagi, ent tegu pole inimesega. Igal juhul armastab ta palju peeretada. Soomuseline Kaimani-Kalle (kellel on vist siiski inimkuju) ja väikest kasvu Possutaja peaks olema analoogida Genale ja Potsatajale. Seksika Konkskäpp-Tibi boyfriend on Kapten Tramm (Kunksmoor ja Trumm). Peale nende figureerivad veel projektijuht Peeter ja pahade tegelastena tuututajad. Jabur tramburai saab alguse mingist kirjast, kus lubatakse meie seltskonnale avalikustada tuututajate Kolme Tarkusesamba asukoht, kui nad annavad vastu tükikese igikurjust. Tehing ei õnnestu ja algab suurt osa tekstist hõlmav tagaajamine. Kihutatakse kanuudel, mootorratastel ja õhupallis. Vahepeal satutakse seiklustesse muistsesse linnusesse jne. Paistab, et mis tahes suvaline mõte, mis autorile on pähe karanud, on leidnud tee ka paberile, olgu ta siis nii vilets kui tahes. Ja need pidevad jalaga-perse-naljad... Moraalitsev lõpp Tartu Ülikooli fuajees... üldiselt – see on nii masendav raamat, et lausa tasub lugemist. Ma olen lugenud ka ühte varasemat Pajose romaani (krimka) ja julgen teha üldistuse, et tüüp balansseerib grafomaania ja kirjanduse piiril, jäädes pigem esimese poole peale.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat vist eelkõige lastele ja neile peaks see põnev lugemistükk olema. Ise sai loetud heatahtliku muigega. Meie kirjanduses pole päris igapäevane nähtus, et kasutatakse kartuunide või multifilmide tegelasi uues kuues, see rohkem ameerika rida ja koomiksikangelased mängufilmides, nii et plusspunktid uudsuse eest. Tundus, et õige võti lugemiseks on äratuntav paroodiataotlus. Võibolla liigagi, seetõttu sai lugu kannatada. Halva tujuga pole mõtet lugeda, võid kohati asju teisiti mõista. Kahtlematult pole see ehk autori parim teos, krimilood on kindlasti tugevamad, aga see on ju ka vist kirjutajale debüüt ulmemaailmas, andkem kerged libastumised andeks!. Ja nagu ma varem ühes teises arvustuses olen märkinud, et hinde võrra kõrgema saab juba selle eest kui on oma ehk eesti oma.
Teksti loeti eesti keeles

See siis taas üks neist raamatutest, mida lugemise asemel oleks targem kütusena kasutada. Paralleelid Hargla raamatuga on väga tugevad ja jääb vaid imestada, et nii erinevad autorid nii sarnastele mõtetele on tulnud; ehk oli siis aeg selliste mõtete jaoks mingil viisil küps. Kui aga Harglal tuli sellest välja üsna kobe ja loetav raamat, siis Pajosel tuleb välja pidetu jura. Ma ei usu, et see võiks olla põnev isegi lastele. Ka lapsed vajavad, et tekst vastaks mingisugustele loo nõuetele, et toimuvas oleks loogika, et see haakuks kuidagi olemasoleva maailmaga, tegelased oleksid elus etc etc. See, et kari mingeid väärakaid hakkab suvalisest punktist liikuma mingil totakal eesmärgil, ei ole piisav, et lugu koos hoida. Palju paremaks ei tee äratuntavate tegelaste kasutamine, tõstatades pigem küsimuse, kas pole autor suutnud tegelasigi välja mõelda. Ah et paroodia, nali...? Selleks peab annet olema, et tulemus ei oleks piinlikult labane.

Tegelikult on ebaõiglane, et seda raamatut Hargla "French ja Koulu"-ga võrreldakse. Ma mõtlen -- Hargla suhtes ebaõiglane. Me võrdleme siin võrreldamatuid asju. Ma olen arvamusel, et me ei peaks igasugust prahti kergemalt hindama paljalt sellepärast, et see "omade" tehtud. Et kui me võtame rea isik-pere-kogukond-rahvus-rass-inimkond, siis miks tõsta see rahvus sealt eriliselt välja? Kas me hindame kergemalt -- ütleme -- ulmekogukonna liikmete raamatuid? Isegi kui me seda teeme, ei julge keegi seda välja öelda :-P Edasi on olemas anglo-ameerika ulme ja siis maailma ulme. (Julgen nii öelda, sest Hiina või India jaoks oleme me anglo-ameerika ulme perifeeria, ei nemad vahet tee.) Samuti on ebaõiglane, et see... hm, misasi siis... ütleme: tekstiga kaetud lehekülgede kogu raamatutega samades nimekirjades figureerib. Kurat võtaks, sa lööd lahti midagi, mis väliste tunnuste järgi meenutab raamatut, aga see on... noh, see, mis seal on...

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: