Päris mõnus lugu, mille tegevus paigutub Kanada asustamata metsasesse piirkonda. Seal metsade vahel asub üks järv, mida kohalikud indiaanlased väldivad, keeldudes sellele lähedalegi minemast. Hüütakse seda Vaimujärveks või Surmajärveks. Järve on uppunud palju inimesi, ehkki läheduses palju rahvast ei ela. Hiljuti on järve läheduses kaduma läinud mees ja naine. Taylor on üks ebameeldiv tüüp, kes läheb kadunuid otsima - ilmselt oli naine tema armuke. Minajutustaja on temaga kaasas olev mees, kes ebameeldivat muljet ei jäta ning tekib arvamus, et tema peab loo lõpuks ellu jääma.
Järve ääres juhtuv on muljetavaldav ja sugestiivselt kirja pandud. Öö hääled, lainetus järvepinnal tuulevaikse ilmaga jne. Ohtu ennustab ette ka otsijatega kokku juhtuv arheoloog, kes meenutab, et järvel on kombeks uppunud välja ainult siis, kui järv saab kätte järjekordse ohvri.
Ma ei oskagi selgitada, miks loole hinnet viis ära ei pane. Võib-olla läbinähtav etteaimatavus? Lugu on ilmunud ajakirjas Witchcraft & Sorcery 1971. aasta maikuu numbris. Mina aga lugesin seda Delrethi kogumikust "Dwellers in Darkness", kus leidub nii mõnigi teine võrreldaval tasemel õudusjutt.