Wisconsini ulmelegendi August Derlethi debüütlugu. Kas võis tollal 17-aastane August-poiss, kes kindasti rõõmustas jutu ilmumise üle Weird Tales'is, arvata, et 66 aastat hiljem avaldatakse tema jutt ka Venemaal vampiiriantoloogias "Ruka Drakulõ" pealkirja all "Bašnja letutšei mõši"? Ja et veel 25 aastat hiljem loeb seda hinnatud Eesti ulmekriitik ja teeb BAASis täiesti maha? Vaevalt.
Lugu on silmatorkavalt ebaoriginaalne (ka 1926. aasta kontekstis), saamatu ja piinlik lugeda. Annaks jumal, et see ei satuks kätte inimesele, kes hakkaks selle põhjalt tegema üldstavaid järeldusi õuduskirjanduse kohta laiemalt.
Peategelane läheb elama maahäärberisse, mis sarnanevat Conan Doyle'i kirjeldatud Baskerville Hallige. Peategelase nimi on Lorville. Kohalikud ei taha endisest omanikust rääkida ja keegi ei taha majja kokaks tulla - kardetakse. Käivad jutud, et eelmise paruni ajal kadus ümbruskonnast noori naisi ja lapsi. Maja ennast aga hüütakse Nahkhiire Torniks. Siis tuleb ridamisi igasugu kummalisi juhtumisi, mis kõik viitavad, et eelmine omanik oli vampiir või midagi sellist. Ja kuna vanamees hakkab öösiti peategelasele ja tema teenritele ilmuma, siis on selge, et päris surnud ta veel ei ole. Ja siis hakkab Lorville majast leitud maagia-valdkonna raamatute abil kurja esile manama, unustades endale maagilise ringi ümber tõmmata.
Üldiselt võiks see lühike lugu olla aabitsanäiteks sellest, kuidas ei tohiks kirjutada.
Lugu on silmatorkavalt ebaoriginaalne (ka 1926. aasta kontekstis), saamatu ja piinlik lugeda. Annaks jumal, et see ei satuks kätte inimesele, kes hakkaks selle põhjalt tegema üldstavaid järeldusi õuduskirjanduse kohta laiemalt.
Peategelane läheb elama maahäärberisse, mis sarnanevat Conan Doyle'i kirjeldatud Baskerville Hallige. Peategelase nimi on Lorville. Kohalikud ei taha endisest omanikust rääkida ja keegi ei taha majja kokaks tulla - kardetakse. Käivad jutud, et eelmise paruni ajal kadus ümbruskonnast noori naisi ja lapsi. Maja ennast aga hüütakse Nahkhiire Torniks. Siis tuleb ridamisi igasugu kummalisi juhtumisi, mis kõik viitavad, et eelmine omanik oli vampiir või midagi sellist. Ja kuna vanamees hakkab öösiti peategelasele ja tema teenritele ilmuma, siis on selge, et päris surnud ta veel ei ole. Ja siis hakkab Lorville majast leitud maagia-valdkonna raamatute abil kurja esile manama, unustades endale maagilise ringi ümber tõmmata.
Üldiselt võiks see lühike lugu olla aabitsanäiteks sellest, kuidas ei tohiks kirjutada.