Mingi naine on tapnud oma kasupoja...
Kasupoeg oli muidu tore laps, aga tal oli loll harjumus lasta kogu aeg metronoomil tiksuda. Kasuema ajas see aga närvi ning ta peitis metronoomi ära... ja siis hakkas poiss metronoomlikul rütmil mingeid laulukesi laulma.
Kõige selle tulemusena uputaski naine sobiva võimaluse avanedes poisi...
Ning siis ööl peale matuseid kuuleb naine taas metronoomi... ning kuuleb samme...
Ausaltöeldes kõigub selle jutu hinne kusagil tugeva kolme ja nõrga nelja vahel. Kuid võttes arvesse esmatrüki aastat ja autori tolleaegset kirjanduslikku staazhi... siis tuleb nõrk neli kenasti välja. Parema hinde kasuks räägib ka see, et jutt ei aja lahendust ja hinnanguid ainult ühes suunas – igal tegelasel on omad põhjused ning ka lõpp on mitmeti tõlgendatav.