Jutt liigitub ulme vanimasse, väärikaimasse ja intelligentseimasse alamžanri - õudusesse. Lugeja saab kohe esimesel leheküljel noodi ette: Uus-Inglismaa, Arkham, Innsmouth, Miskatonici ülikool. Üldjoontes on tegu järjega loole "Shadow Over Innsmouth", aga suhteliselt kaootiliselt on märksõnade tasemel sisse toodud suur osa Mythosest. Umbes loo keskpaigas vajub see nimede ja vihjete rägastik lugejale kaela: Lloigor, Ithaqua, Cthulhu, Necronomicon, Iä! Iä!, Lengi kiltmaa. Pnakotuse käsikiri, R´lyeh tekst jne. Eks paadunud Mythose-fännil tekib muidugi ka lihtsalt märksõnade peale kerge erektsioon, aga puhta pilguga lugejale jääb asi segaseks.
Mees saab telefonikõne onupojalt, kes palub tal kiiresti Sandwini mõisa sõita. Peategelase onuga toimuvad kummalised lood ja onupoeg on ahastuses. Onu on mõned päevad teadmata kus ära käinud ja nüüd levib majas kalahais, uksekäepidemed on märjad, kostavad kummalised hääled, onu pidevalt kuulatab ja kardab midagi. Noormehed saavad teada Sandwinite suguvõsa süngest saladusest, mis seisneb põhiliselt suguvõsa pärijate hinge ja ihu müümises mingitele olevustele vastutasuks majandusliku heeaolu eest. Onu loodab, et ta suudab Lloigori ja teised ära petta, aga - uvõõ.