Vähese originaalsuse ja etteaimatava lõpuga õudusjutt. Müügimees sõidab Dunwichi kandi ringi ja jääb paduvihma ning öö kätte. Teeparandus sunnib teda pöörama väikesele kõrvalteele, mis on aga mudamülgas. Ümberringi tihe ja ürgne mets, mis pressib kitsale teele kahelt poolt peale, inimasustust peaaegu pole, vähesed majad lagunenud ja mahajäetud. Lõpuks jõuab ühe osmiku juurde, mille aknas põleb tuluke. Majakeses istub üksik veider vanamees, kes linnamehele siiski öömaja pakub. Jutuks tuleb ka see, et tegu on Wentworthi päevaga. Papi oli laenanud kunagi ammu Wentworthilt mitmeks aastaks suurema summa raha. Wentworth sai varsti aga jahilkäigul kahtlastel asjaoludel surma ja see päev on maksetähtaja viimane päev. Kui Wentworth enne keskööd hauast oma raha järele ei tule, siis võib papi raha enda omaks pidada. Loomulikult ei usu linnamees, et keegi võiks hauast raha järele tulla, aga loomulikult ta eksib.