Kõiki lugusid ühendab erinevate väljaannete juures töötav ajalehereporter Tex Farrigan ja need on edasi antud jutustustena tema sõbrale, kes on formaalselt kõikide lugude minategelane. Lood meenutavad natuke "klubijutu" žanri, ehkki kaminat ja piipu üldjuhul ei kasutata. Iga loo esimesel leheküljel ütleb Farrigan umbes sellise lause: "Aga veel kummalisem lugu oli professor X.Y.-ga..." Mille peale sõber ütleb, et pole seda nime kunagi kuulnud ja Farrigan räägib siis järgmise loo. Need lood puudutavad tema ajalehetöös ette tulnud kummalisi juhtumeid inimestega, keda ta nimetab "queer people". Selle terminiga hõlmab ta peamiselt ekstsentrilisi teadlasi, leidureid või imelapsi, kes on teinud üleloomulikuna või teaduse seisukohalt pigem tulevikumuusikana tunduva avastuse, või siis on olnud kokkupuutes mingi muu seletamatu ja uskumatu nähtusega. Tuleb tunnistada, et 17 üleloomulikku juhtumit ühe ajalehereporteri elu kohta on üsna palju...
Farrigan on skeptilise loomuga mees ega usu õieti ühtegi episoodi, millega ta kokku puutus. Lugeja saab igas jutus siiski lisaks Farrigani vaatevinklile ka mõne sellise "kummlise tüübi" enda nägemuse, nii et segaseid lõppe ei ole (mis on tore). Iga jutt keskendub ühele konktreetsele juhtumile ja kõik lood on 14-16 lk pikad. Tegu on sellise "pehme" SF-iga, kus domineerib F ja mitte S. Teaduslik-tehnilised kirjeldused praktiliselt puuduvad ja minul on selle üle vaid hea meel. samas on peaaegu kõik jutud kuidagi naiivsed ja lapsemeelsed. Teemad on SF-ile arhetüüpsed: kontakt tulnukatega, robotid, lendav taldrik, ajasränd, kosmoselend, imeomadustega leiutis, vaenuliku rassi rünnak Maale. Mitme loo puhul ütleb juba pealkiri sisuliselt kõik ära. Näiteks "The Man Who Rode The Saucer" on lugu teadlasest, kes näeb maandumas UFOt, ronib serva peale, see tõuseb õhku ja nii see lend käibki. Ronib lõpuks luugist sisse, kus suhtleb ufonautidega, kes teevad temaga katseid.
"By Rocket To The Moon" on samasugune pealkirja-jutt. "Mark VII" on lugu teadlasest, kes valmistab erilise koduroboti, mis on nii arenenud, et võtab lõpuks peremehe üle võimust. Samast ooperist on "The Mechanical House", kus roboti rolli täidab kõikvõimalike funktsioonide ja seadmetega varustatud maja, mis lõpuks leiutaja enda kui mustuse tänavale viskab.
Ajarännust on 2 lugu: "A Traveler in Time" ja "The Penfield Misadventure", mõlemas leiutab inimene ajarännumasina ja käib minevikus/tulevikus. Loomulikult keegi neid ei usu, Harrigan on ise peamise Uskumatu Tooma rollis.
"Protoplasma" on lugu keemiku loodud elusainest, millel on omadus kõike söödavat enesesse ahmida ja vastavalt kogu aeg kasvada. Loomulikult satub ka keemik ise ohtu... Ei ole väga originaalne jutt, ent mulle miskipärast meeldis. "Protoplasma" nagu ka paljude teiste juttude puhul on lõpp kergesti etteaimatav.
Loos "Ferguson´s Capsule´s" leiutab teadlane tabletid, mis suhteliselt kiiresti inimese mõõtmeid vähendavad, mitte ainult kehakaalu, vaid ka pikkust ja kõiki kabariite. Ferguson teeb katseid ka enda peal ja läheb liiale...