Smithi põhiprobleemiks on suutmatus (või tahtmatus) leida sündmustele mingi huvitav kääne, puänt. Jutule antakse mingil hetkel selge suund ja on kahetsusväärne, kui see lõpuks ei muutugi. Ja ka sellel suunal ei ole mingit huvitavat lõpplahendust. "Ninth Skeleton", "Told in the Desert", "A Good Embalmer" jmt. võiksid olla näited.
Smithi suurim pluss on aga sädelev stiil. Mitte mingit kõnekeelt, valitud sõnakasutus ja lauseehitus, vanamoodne ja ek keerulinegi, aga mitte väsitav. Mis tahes terminile leiab ta hämmastavlt palju sünonüüme, mis tahes lihtsat mõtet väljendab ta ootamatult ja ebaharilikult. Intelligentselt. Arvestades asjaolu, et paljude lugude tegevus paigutub kaugesse minevikku ja eksootilistesse paikadesse, nõuab lugemine ka keskmisest rohkem sõnaraamatu kasutamist, ent on siiski nauditav. Ka nende tekstide puhul, mille sisu kesine. Kui mõnda juttu eriti esile tõsta, siis ehk neid, mis rohkem õuduszhanri kalduvad: "The Root of Ampoi", "Genius Loci", "Hunters From Beyond", "The Return of Sorcerer". Smithi mõjutasid "1001 öö muinasjutud" ja selline orientaalne, Araabia või Lähis-Ida miljöö domineeib mitmes tekstis, ent mulle sümpatiseerisid veel enam just need teised.
Krestomaatiline autor, soovitan tutvuda ja nautida.