Pinget jutus jätkub, ka (naturalistlikku) võikust tuleb lõpupoole tublisti. Sisu on siiski pisut klisheelik, lõpp etteaimatav. Smithi klassikalised dark fantasyd lõpevad harilikult kraad vingemalt.
(jutt aastast 1933)
Pinget jutus jätkub, ka (naturalistlikku) võikust tuleb lõpupoole tublisti. Sisu on siiski pisut klisheelik, lõpp etteaimatav. Smithi klassikalised dark fantasyd lõpevad harilikult kraad vingemalt.
Minu meelest igati vahva ja stiilipuhas eksootilises keskkonnas õudukas. Selline, mida oskaks oodata näiteks Robert E. Howardilt.
Hüppan nüüd täiesti teadlikult rehale, mis annab mulle Hiire kirjaveerus 100 korda vastu vahtimist:), aga noh, aegajalt ikka mõtted lähevad sellele eestikeelsele CASi nelikule, millest kolm juttu on ju suhteliselt normaalsed või päris head ja "Maal Dwebi labürint" ei kõlba nagu eriti kuhugi, aga mõtlen just sellele, kuivõrd kahvatu on see valik esindamaks Smithi. Tegelt esindab sealt tõeliselt CASi vaid see Averoigne`i sarja jutt. Ülejäänud on aga sellised keskmisest värvitumad ja kahvatumad ja ma üldse ei mõista, miks selline see valik peab olema. Mitmed Smithi tippsarjad täiesti ära unustati... Noh, toimetajate maitsed ikka erinevad on!
Kindlasti pole see üsna erandlik eksootiline õudukas Smithi loomingus miski eriline esindustekst, aga hea ja värvikas jutt on küll!
Selliseid jutte on olnd enne Smith`i ja ka pärast ja tuleb tunnistada, et vähemalt mul kipuvad need küll kenasti mööda külge maha jooksma. Võetakse kätte ja antakse mõnele tegelasele mingisugune jama kaela ja siis kirjeldatakse, mis ikka edasi juhtus ja kui kole kõik see asi oli. Mõttetu.
Minu meelest üks Smithi nõrgemaid jutte...