Ühel tegelasel on varasemast ajast kogemusi kogematase matmisega, millele küll õigel ajal pihta saadi. Et edaspidi sellist asja vältida, laseb ta kirstu signalisatsiooni sisse panna, et eksituse korral endast märku anda ja loomulikult seda vaja lähebki.
Kiidusõnu pole mõtet raisata, sest jutt on üsnagi mannetu. Lõppu võib ette aimata, ainuke väärtus on ehk paanikateemalised kirjeldused, kuid ka need jäävad Smithi parematele sõnaseadetele alla. Ei ole ta eemaletõukav, aga ei ole ta ka mingi eriline saavutus, täiesti keskmine.