Jällegi üks sihuke laastuke, mis sinna Smith`i poeetilisema poole peale tüürib. Mingi poeet näeb, kuidas mingisugune salapärane laev randub. Sealt saabunud ütlevad, et Aphrodite hakkab maalt ära minema, kuna ta inimestes pettunud on ja ainuke, kes teda peatada suudaks on seesama poeet... Kena, armas muinaslugu, ilusti sõnapealt kõik paigas, et viriseda ei saa. Väga hea.