Poeet Valzain on omadega täitsa sassis, ei huvita teda naised ega muud mõnusad asjad, kirjutab hoopis mingit väga sünget värki. Tema vend soovitab tal vahelduseks ringi liikuda, näiteks kohalikku surnuaeda, kus juba ammuilma kummitab mingisugune printsess Morthylla. Valzain lähebki ja loomulikult kohtab seal ühte väga ilusat naisterahvast.
Tore, armsalt sünge ja süngelt armas muinasjutt, milles ka ootamatuid käänakuid. Värvi asjal igatahes on, kuid kahjuks (või õnneks) see ettemääratud lahendusest ei päästa.