Merehädaline paadis, vett pole, toitu pole, häda käes... Kuid äkki märkab ta mingisugust saart. Asi kahtlane, kuna tema mäletamist mööda selles piirkonnas saari olla ei tohiks, kuid häda sunnil ta sinna läheb. Kui nälg ja janu kustutatud, paneb ta tähele, et saarel on kõik kuidagi võõrapärane. Loomulikult asub ta asja uurima...
Jutus antaksegi tolle M. Hädalise poolt nähtu, tema mõtted ja arvamused edasi. Õnneks ei tee Smith swiin jälle kõike puust ja punaseks, vaid jätab otsad parasjagu lahti, nii et fantaseerimisruumi jagub. Üllatavalt hea jutt. Hoiatus märuliotsijatele, seda kah polnud.