Et tegu on libahundilooga, see saab kohe selgeks. Ka see on selge, et midagi peab seekord teistmoodi olema – muidu poleks ju mõtet juttu kirjutada...
Ega kolmeleheküljelise laastu kohta polegi võimalik suurt pikemalt kirjutada... vast veel seda, et tegu on jutuga, mis hoolimata lükantroopiast on läbi-ja-lõhki SF-lugu. Ja see SF atribuutika on jutu seisukohalt hädavajalik (kes lugenud, need mõistavad) ja seetõttu pole antud juhul õuduslooga, mis ajastu vaimule vastavalt SF jutuks üle disainitud on.
Neli selle eest, et jäägitult antud jutt mind kaasa ei haaranud ning järgmine lugemine tuleb kõne alla siis, kui jutt pisut juba ununenud on. Siiski ei tee antud laastu avaldamine häbi ei «Mardusele», ega ka tõlkijale... autorist rääkimata!