Ubbo-Sathla on ports ebamaist lima, mis aegade alguses külmunud ürgookeani põhja Iidsete Jumalate (Lovecrafti Elder Gods) tarkust kandvate teemanttahvlite otsa istutati, kus see kehatu elukas sigitas Maa esimesed ainuraksed elukad, käivitades sel moel elusaine evolutsiooni planeedil. Kontakti peletisliku organismiga saab, kui end “kivisse tõmmata” ehk mingi iidse Hyperborea nõiduri munaja artefakti seltsis piisavalt kaua aega veeta. Pöörase fossiilmuna leiab kuriositeetide ja antiikesemete poekesest jutu peategelane, kes kiviga katseid tehes mõttejõul esmalt iidse maagi aega ja sealt tagasi protoajaloolisesse ookeani rändab. Kõlab nagu bad trip? Seda see ongi; aimu tõigast, et Smith teab, millest räägib, annab kas või “kivireiside” vahepeal peategelast valdava uima võrdlemine ha?i?i mõjudega mälule.
Smith on mängu toonud Necronomiconi ürgpõhjamaise paarilise, Eiboni raamatu ning läinud mythose ajaskaalal Lovecraftist vaat’ et kaugemalegi tagasi. Vastamata küsimusi ja teatud meelevaldsust (mul tekkis näiteks kohe küsimus, kes pani töökale limakollile nii jabura nime) kohtab siingi, ent üldmulje lühikesest ulme-õudusjutust on väga positiivne. Pealegi pole vaja erilist fantaasiat, et näha kirjeldet peletist kosmilise tsivilisatsiooni programmeeritud bio-nano-kompilaatorina ning teemanttahvleid aegumiskindla infokandjana, nii et side kaasaegse ulmega on täiesti olemas, ehkki autor seda vaevalt nõnda mõtles. Igatahes väärib proovimist!