Nõidade ja nõidumisega on see lugu, et teema järgi võiks paljud taoliseid jutud kuuluda muinasjuttude, Eesti rahva ennemuistsete juttude, lastekirjanduse ja fantasy alla. Nõid juba on selline tegelane... Kust läheb piir õuduseloo ja lapsikusse kaldumise vahel, on suhteline ja enamasti muidugi tunde asi. Ka kõnealuses raamatus on mitu sellist teksti: M.W.Wellmani "Nõia kass" näiteks. Selles loos satub end nõiaks bluffiv petisest ravitseja tõelise loitsuraamatu otsa. Sealt leiab ta vormeli kuidas oma kass kõnelema (ja ka inimese moodi mõtlema) panna ja seejärel tegutseb too loomake juba iseseisva subjektina.
Ka Roger Johnsoni "The Taking" ja Chetwynd-Hayesi "Day of the Underdog" kannatavad liigse lapsemeelsuse all, kasutades lastekirjanduse klisheesid.
Kogumiku mulle enim meeldinud jutuks on Kingi "Gramma", kus väike poiss jääb üksi koju sureva vanaemaga, keda nii tema kui paljud teisedki on tolle eluajal kartnud (ja põhjusega!). Loos on pikalt ja elavalt kirjeldatud poisi emotsioone olukorras, kus vanaema on ilmselt surnud. Lugu ulatub otsapidi ka Cthulhu Mythosesse. Veel juhin tähelepanu Saki loole, mis on mõnusalt muhe ja Ron Weighelli "Carven of Onyxille". Viimane on päris vinge lugu juhtumist nunnakloostris, kus renoveerimistööde käigus avastatakse seni peidus olnud ruum, mille rajasid omal ajal templirüütlid ja kus viidi läbi tumedaid riitusi.
Üldiselt ei ole ükski jutt selles raamatus täielik läbikukkumine, kõik nad on kirjutatud professionaalselt, ladusas keelekasutusga (aga mitte lihtsate lühilausetega) – saan seda küll ainult tõlke järgi otsustada. Klisheede rohkus ja ülalviidatud muud puudused on siiski nähtavad. Samuti oli mul raskusi mõistmaks, kas Hawthorne ja J.A. Salmonson oma lugude lõpplahendustes mingit sügavamat puänti silmas pidasid või mitte. Horrori sõpradel tasub raamat kätte võtta küll, arvestades, et antoloogia jutud ei ole eriti laialdaselt antologiseeritud.