(romaan aastast 1997)
eesti keeles: «Vaporetto 13»
««Loomingu» Raamatukogu» 2005; nr. 18-20
Erinevalt eelarvustajast julgen ma seda raamatut soovitada küll, sest fantastilist elementi on siin piisavalt ning tegemist on ikkagi väga teadlikult kirjutatud ja hästi läbimõeldud vaimulooga. Mõnevõrra problemaatiliseks osutub vaid see, et enamvähem romaani mõõtu on venitatud tegelikult jutustuse mahtu tekst. Samas on detailid ning olustikule-meeleolule pühendatud kirjeldused (kohati) suurepärased ning tähelepanekud tabavad ja värsked.
Küsimused, mida see lugu püstitab, ja vastused, mida pakub, on täiesti leitavad ning neid võib tõlgendada nii või naapidi – teoloogiline ja mütoloogiline eelhäälestus võib siinkohal kasuks olla. Unenägu ja unetus, reaalsus ja ülirealism. Ma arvan, et tavakirjanduslikku teksti ootav lugeja võib siinkohal tunduvalt lahjema elamuse osaliseks saada.
Üldiselt oli lugu siiski hea, lapsikuks muutus asi hetkest, kui kanalitramm hakkas hommikul surnuid tagasi surnuaeda viima - sihuke lasteraamatu lahendus, midagi jaapanlaste "Vaimudest viidud" stiilis - milleks seda vaja oli? Iga lugeja, kel 3 töötavat ajurakku, oli selle aja peale ehk juba aru saanud, mis mängu nimi on... Vastasseis isaga oli vist rohkem autobiograafiline - et oli vaja koht kätte näidata. Isegi võimeid, mida peategelane sai, ei kasutanud ta ju leppimiseks - nö klassikaliseks paremakssaamiseks või lunastuseks -, vaid autor pööras selle teisiti jutustust teenima. No ja lõpp... Olen nõus, et täis häid detaile ja nagu ma mainisin, suures osas loetav, kuid - kokkuvõtteks - eks see üks teatud liiki jobude lohutuslugu ole...
Lugu on triviaalne - Võõras saabub Linna, kohtab seal kohalikku Tüdrukut ning tolle Tüdrukuga pole asjad just päris korras. Ülimalt lihtsameelne ning kulunud süzhee ei lase kuidagi üle 4 punkti anda. Samas meeldis väga dekadentlik ning kopitav (gootilik?) atmosfäär, mida autor suurepäraselt kujutas. Ses osas meenutas lugu mulle mõningaid Lagerlöfi asju põhjamaise suurriigi süngemaist päevist. Autor on kahtlemata hea kirjanik ning on suutnud abituvõitu narratiivi mähkida väga suupärasesse butafooriasse.
Ideoloogiast.
Eelarvustaja jälestab minu teada igasugust religiooni ning see on kahtlemata tema õigus. Vaevalt, et BAAS on õige koht maailmavaateliste vaidluste pidamiseks... Samas, et olla õiglane jutu suhtes - "Vaporetto 13" ei ole minu meelest mingilgi määral "kristlik piiratus".
Esiteks, ärgem palun unustagem, et katoliku õpetus on Veneetsia ajaloo lahutamatu osa rohkem kui tuhande aasta jooksul, sisuliselt selle algusest peale. Sellest tõigast ei ole võimalik mööda minna ja oleks väga imelik, kui katoliiklus ei mängiks antud loos olulist osa.
Teiseks, viimastel lehekülgedel kirjeldatud peategelase pöördumine oma kodukoha vaimuliku poole on justnimelt tollesama "kristliku piiratuse" kriitika... Kohalikuks vikaariks oli juhuslikult sattunud ametnikuhing, kelle silmaringi asendas vaatepunkt ja autor kujutas seda võrdlemisi õnnestunult.
Kolmandaks, minu meelest on ilmne liialdus väita, et autori seisukohalt on raha paha ning finantstegelased haiged värdjad. Et kaua aega tagasi Teispoolsusesse siirdunud irdhinge jaoks on turujälgija tühine ja mõttetu vidin, on minu meelest loomulik... Et peategelane õlut läks pruulima maaklerikohalt, on minu meelest ka loomulik, arvestades, et ta töölt ju sõna otseses mõttes minema löödi. Paljud inimesed võtavad oma elus selliseid kannapöördeid ette.
