Bensoni lugude peamine tegevuskoht on Inglismaa-Šotimaa. Ühe jutu ("The Horror-Horn") sündmused leiavad aset Šveitsis, kus loo tegelastel tuleb kauge mägise suusakuurorti läheduses kokku puutuda inimkonnale seni tundmatuks jäänud karvase ja kiskjaliku inimese alamliigiga. Väikest kasvu olevused, kelle kohta nagu "lumeinimene" ka öelda ei tahaks. Ühe loo ("Monkeys") tegevus toimub osaliselt Egiptuses. See on variatsioon nn vaarao muumia kättemaksust. Euroopa arheoloogid kaevavad välja muumia, kelle selgroogu on meditsiinilisel kõrgtasemel klambriga parandatud. Ekspeditsiooniga kaasas viibib kirurg otsustab need lülid vargsi kaasa võtta, et neid kodumaal haiglates demonstreerida.
Aga valdavalt on tegvus ikka Briti saarte keskne, tihtipeale mõnes kauges eraldatud külas või idüllilises väikelinnas. Peategelane on enamasti jõukamapoolne meesterahvas (arst, jurist, kuid üldjuhul tema tegevusala me teada ei saagi), kes üürib suveks maja või peatub hotellis, on külas sõbra juures või renoveerib lapsepõlvekodu. Ta reisib palju. Sageli käivad tema viibimispaiga juurde golfiväljak või tenniseplats ja seltskond, kellega saab bridži mängida. Peategelasel on kalduvus eraklikkusele ning mõtisklustele teispoolsuse, parapsühholoogiliste nähtuste ja vaimude üle. Tihti on ühe loo sees, n-ö raamide vahel, veel üks teine lugu, mida peategelane oma tuttavalt kuuleb. Sageli kuuluvad peategelase ellu teener, aednik, autojuht või muu taoline teenindav alamklass. Lugude toimumisaeg on umbkaudu - tehnika ja sotsiaalsete suhete arengu järgi otsustades - nende kirjutamise aeg, st 1899-1934.
Teemade ring on lai ja ehkki 54 loo raames tuleb ette mõningaid kordusi, on just lai ampluaa see, mis ei lase lugemisel igavaks muutuda. Teine põhjus on see, et lood ei ole pikad (keskmiselt 12-13 lehekülge) ja iga sõna ning lause on täpsed kui rusikas silmaauku - liigse sõnavahu üle kurta pole põhjust. Korduvaks motiiviks on elu ja surma piiri ületanud kadunukese soov end mingil põhjusel veel siinpoolses ilmas manifesteerida. Tihtipeale on tegu vägivaldselt surnud inimese vaimuga, kes püüab õigust jalule seada, ent midagi võib üritada ka kurjategija vaim ("The Hanging of Alfred Wadham"). Ühes loos ("The Dust-Cloud") avaldab end aga hoopistükkis sodiks sõidetud auto vaim. Loos nimega "Thursday Evenings" pöördub oma elukohta tagasi seal elanud vanema daami vaimkeha ja hakkab häirima uute elanike (kellest üks on moodne kunstnik ja teine helilooja) elamist-olemist. Kadunuke oli konservatiivne vanaproua, kellele moodne kirjandus ja muusika olid väga vastumeelsed ja kes ihkab tagasi oma neljapäevaseid salongiõhtuid (ja lõpuks ka saab).
Mitmes jutus on teemaks okultistlikud "seansid", kus meediumite abil (meediumid võivad Bensoni lugudes olla ka petised) võetakse ühendust teistele tasanditele. Ühes jutus ("The Sanctuary") on kummituslugu seotud satanismiga. Ühes loos ("The Man Who Went Too Far") on selgelt tuntav homoseksuaalne atmosfäär, mida võib tajuda ka siis, kui eelteadmised autori (tõenäolisest) orientatsioonist puuduvad. "And No Bird Sings" on omapärane jutt, kus mitte väga suures metsatukas elutseb pooleldi materiaalne, pooleldi vaimkeha kujul hiiglaslik limukas, mille vaprad peategelased lõpuks tümaks teevad. Kogumikus on ka üks traditsioonilise koega vampiirijutt ("Mrs Amworth").
Lood on väga ühtlase tasemega - ehk ainult paarile paneks hindeks kolme (aga sellisel juhul plussiga!), enamik on neljalised ja mõned viielised. Tegu on kogumikuga, mida võib soovitada ka taolistele inimestele, kes teminit "ghost story" kuuldes nina krimpsutavad või muigavad. Mainin veel, et kogumiku kõik lood on üleloomulikku elementi sisaldavad ja muud ballasti raamatus ei ole. Bensoni kõik üleloomulikku sisaldavad lood on koondatud kirjastuse Ash-Tree Press poolt välja antud viieköitelisse sarja "The Collected Spook Stories" (1998-2005).