Lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Neljane seltskond - kaks meest ja kaks naist - üürivad kuulutuse peale jahimaja Inglismaa kauges kolkas. Kuulutuses lubatakse rohkelt jahiloomi ja madalat renti. Kohapeal asja uurimas käinud klient näeb tõepoolest paljulubavat jahiala - eriti on näha seal meeletul hulgal jäneseid, kes on erakordselt suurt kasvu ja musta värvi. Ühe taolise looma ajab seltskond kohapeale sõites auto alla. Jahimaja - või pigem väikese häärberi - nägemisulatuses paikneb Achnaleishi küla, mille elanike hulgast tulevad jahisakstele ajajad ja teenrid. Ometigi keelduvad nood õige pea isandaid teenindamast, kui kuulevad nonde soovi hakata jäneseid laskma. Selgub, et kohalike veendumuse kohaselt, elavad nende hinged jäneste kehades ja jänese surmaga kaasneb ka vastava inimese surm. Uskumust kinnitab nende meelest seegi, et samal ajal, kui saabuvad jahilised teel jänese alla ajasid, suri jahimaja teenri ema. Tekib terav vastasseis kohalike ja kangekaelse jahikamba vahel.
Mis sellest kõigest aga edasi sai, loete juba ise, näiteks Bensoni kogumikust "The Room in the Tower and Other Stories" (1912) või mõnest muust Bensoni raamatust. Bensonist tasub igal juhul lugeda, minu hierarhias kuulub ta kolme parema ghost story viljeleja hulka (Henry S. Whiteheadi ja M.R. Jamesi kõrval).
Eelmisele arvustusele tuleks lisada, et loo tegevus ei toimu Inglismaa, vaid Šotimaa kauges kolkas, kuhu inglastest peategelased jahiretkele lähevad.
Minu meelest jääb loos puudu heale õudusjutule vajalikust teravusest, ka on selle süžees rohkelt küsitavusi. Ma ei kujuta ette, et piirkonnas, kus kohalikud on oma ebausu nimel valmis isegi mõrvaks, saaks üldse mingist jahiteenuse pakkumisest juttugi olla (Briti saared ei paista praegu ega paistnud ka sadakond aastat tagasi silma ulukite rohkuse poolest, nii et keeld jäneseid tappa tuleks jahimeestest külalistega suheldes varem või hiljem päevakorda). Küsitav on ka loo kuulumine ulmekirjanduse valdkonda.