Inglise koorekihti kuuluv härrasmees Francis Belton (peategelase sotsiaalne taust ei tohiks Bensonit lugedes vähimagi üllatusena tulla, sest paistab, et vaestest ega heidikutest see autor ei kirjutanud) saab ootamatult teada oma onu surmast ja sellega kaasnevast pärandusest. Pärandusega kaasneb ka kohustus maksta aastas 500 naela onu sõbrale Owen Bartonile. Francis saab kadunukese advokaadilt kuulda ka tolle surma põhjustanud võikast haigusest, mis tolle keha elusalt mädanema ja ussitama pani. Ta kolib koos oma lesestunud õe ja tolle väikese pojaga onult päritud majja, ent kurjakuulutavad sündmused ei lase ennast kaua oodata...
Kuidagi aegunud ja ülemäära pateetilise mulje jättis see lugu. Satanistidest kurikaelad tundusid haledad ja saamatud, ka ei seisnenud nende kurjus milleski peale satanismi (mis pole ju ratsionaalselt võttes midagi hullemat kui lihtsalt üks veider usulahk), samuti kippusid nad ise millegipärast üleloomulike jõudude ohvriks langema. (Eriti kummaline on stseen, kus satanist, keda ähvardatakse politseiga, satub sellisesse hirmu, nagu ähvardaks inkvisitsioon teda tuleriidale saata ja hakkab end pateetilises ning õõnsas kõnepruugis välja vabandama). Samas oli loo õhustik Bensonile omaselt päris hästi loodud, nii et hindeks "3+".