"Ja ükski lind ei laula" liigitub ulme vanimasse, hinnatuimasse ja by far intelligentseimasse alamžanri - õuduskirjandusse. Loo vähesed sündmused toimuvad ühe maamaja lähedal, kuhu peategelane oma sõbrale ja tolle naisele külla läheb. Nood on saanud selle maja omanikeks ja elanikeks alles paari kuu eest ning see on mehe esimene külaskäik sellesse kohta. Raudtejaamast viib kõige otsem tee maja juurde läbi metsa. Selle metsa atmosfääri kirjeldus on minu meelest selle loo keskne ja parim osa: iidsed puud, mille oksad kasvavad raja kohal ülevalt kokku, haudvaikus, ükski lind ei laula; korraks kuuleb kõhedust tundev kellegi samme, arvates, et äkki jänes, aga nendes sammudes on raskust ja põõsastest õhkuv lehk peaks kuuluma mingile suuremale loomale...
Sõprade juurde majja jõudes uurivad selle omanikud - nagu muuseas - ega ta läbi metsa tulnud ja kas kõik läks ikka hästi. Selle juurde käib tähendusrikas pilkudevahetus. Varsti räägib majaperemees külalisele siiski lähemalt sellest metsast - miks nad naisega sinna jalutama minna ei taha; miks nende koerad keelduvad metsale lähenemast; kuidas ta on leidnud metsa alt verest tühjaks imetud väiksemaid loomi jms. Majaperemees teeb sõbrale ettepaneku järgmisel päeval püssid kaasa võtta ja metsa terroriseerivale olevusele ots peale teha. Tuleb tunnistada, et on mõneti kahetsusväärne, et üleloomulikule olevusele tavalise püssiga lõpuks ära tehaksegi.