Tore, et romaani pealkirjas on kohe ka alamžanr märgitud - ei pea ise pead vaevama. Puhas fantasy see küll ei ole, on selline segažanr, kus on õuduse elemente ja suur osa sündmuskust käib teatavas unenäolises miljöös. Eelkõige on see siiski lastele mõeldud lugu, kuigi taas - kohati võib see noortele jälle liiga keeruline olla. Peategelane Jimbo (=Jim ehk siis James) on elava kujutlusvõimega poisike, kes tajub maailma maagilisemalt kui enamik teisi lapsi. Tema kaheksa õde-venda on sellega harjunud, ent tema konservatiivne erukolonelist isa arvab, et poisile on vaja eraõpetajat, kes lapsest rumalad kujutlused välja ajaks. Majja saabunud eraõpetaja prl Lake on tore inimene, ent teeb sellise vale käigu, et süstib Jimbosse kohutava hirmutunde Tühja Maja vastu. See maja seisab Jimbo kodu läheduses ja lapsed suhtuvad sellesse iigi teatava kartusega. Kui Jimbo satub ühel päeval Tühja Maja juurest ehmunult põgenedes veiste karjamaale, pusib lehm teda sarvega, mille peale poisike teeb suure kaare ja kukub pauguga maha. Sellest põrutusest lendab Jimbo sisuliselt mingile teisele tasandile, ehkki tema keha lebab teadvusetult haigevoodis. Selles ulmelises "teises maailmas" viib olevus nimega Hirm (Fright) Jimbo Tühja Majasse, kus ootab juba ees sadakond last, kes kõik on saabunud sinna tänu sellele, et neid on nn päris elus millegagi ära hirmutatud. Vaimselt on tegu täiskasvanud inimestega, kehalt lastega. JImbole saabub sinna maailma siiski kaitseingel - seesama eraõpetajanna, kes talle tahtmatult häda tekitas - ja hakkab õpetama poissi (kelle mälu on kadunud) , kuidas siiski päris elu tagasi pääseda ja Hirmu hirmuvalitsuse alt pääseda. Keskne teema on siin Jimbole kasvavad tiivad ja nendega lendama õppimine. "Jimbo" on üsnagi sündmustevaene lugu. Suur osa tekstimahust kulub mälu kaotanud poisi tunnete ja tajude kirjeldamisele. Kannatliku täiskasvanuna võin ma ju kõik selle mõtlikult läbi töödata, aga kas romaani potentsiaalne sihtgrupp ikka jaksab? Arvan, et kui lisaks igavusele sellest loost veel midagi meelde jääb, siis intensiivne nukrustunne, mida peategelane ebamääraselt ent permanentselt kogeb, sest aimab, et tema eraõpetajannast päästja peab tema pääsemise nimel ise surema. Nii lähebki - ja mina mõtlen, et kas tänapäeval tahaks keegi sellist üsna kurva lõpuga lugu noorele põlvkonnale kirjutada. Mainin veel, miks ma üldse soetasin raamatu, mida tituleeriti müügikuulutuses kui "children's fantasy" - lihtsalt sattusin peale ja märkasin, et heas seisus esmaväljaanne oli väga soodsalt saada. Ning Blackwood on mulle varem pehmelt öeldes sümpaatse mulje jätnud.