The Doll and One Other sisaldab kahte žanritiinet õuduslugu, mis on, nagu mulle tundub, minimaalse kõvakaanelise raamatu mõõdu saavutamiseks lastud trükki suures šriftis ja hõreda reavahega. Aga seda kergem on meil lugeda ja sisu on neis jutustustes ka.See pealkirjas nimetatud one other lugu kannab nime The Trod ja siinkirjutaja hindab seda paremaks kui esimest teksti (The Doll). Jutustuse alguses sõidab noor mees - minajutustaja - Norman linnast maale, linnujahile. Ta ei tea täpselt, miks tema pigem pealiskaudne tuttav sir Hiram Digby just nimelt teda oma maamõisa jahile kaasa kutsus. Ta kaldub siiski arvama, et põhjuseks on vanahärra õetütar Diana, kes maal onu juures elab. Norman ja Diana on juba mõnda aega tuttavad olnud ja Norman on mõelnud, et peaks noorele naisele tõsisemalt lähenema. Norman loodab, et Diana on onule midagi vihjanud.Tegevus toimub Inglismaal, mis oli ka 20. saj-i esimesel poolel tiheasustusega ja arenenud riik, aga ilukirjanduses juhtub vahel nii, et ka taolise riigi kaugemates piirkondades võib elada primitivism, ebausk, muistsed kombed jms. Norman sõidab talle raudteejaama vastu saadetud autos ja märkab, et kõik majad ja väravad on varustatud ristimärgiga. Autojuht vastab küsimustele põiklevalt, et niipalju on aru saada, et selle abil loodavad inimesed kellestki või millestki kurjast eemale hoida. Selgub, et ümbruskonnas läheb lapsi kaduma. Selgub, et Diana ema olla "ära viidud" või pigem "ta olla ise läinud". Kuna Diana ema olla üldiselt teadaolevalt surnud, tekitab selline keerutamine palju küsimusi. Aga niipalju saab peategelane teada, et nõmmel, kus ta järgmisel päeval peab linnujahil osalema, liigub ringi mingisugune gay people, ehkki tegu pole mitte selles mõttes geidega, vaid pigem rõõmsat tüüpi olevustega, kellest peale nime aga väga palju infot ei jagata. Jutustuse pealkirjas nimetatud "The Trod" on aga rada, mida mööda "rõõmsad inimesed" liiguvad ja millest isegi metsloomad kõrvale hoiavad, kohalikest elanikest rääkimata. Ja järgmine päev on ühtlasi suvine pööripäev, millel toimuva hakkavaga paljugi pistmist.Vinge, vinge lugu. See lausa karjub, et see eesti keelde tõlgitaks.The Doll on samuti sümpaatne lugu. Juba loo esimene lõik loob sünget meeleolu:Some nights are merely dark, others are dark in suggestive way as though something ominous, mysterious is going to happen. In certain remote outlying suburbs, at any rate, this seems true, where great spaces between lamps go dead at night, where little happens, where a ring at the door is a summons almost, and people cry "Let´s go to town!" In the villa gardens the magey cedars sigh in the wind, but the hedges stiffen, there is a muffling of spontaneous activity."Ka raamatu kaanepilt kuulub just nimelt selle loo juurde ja kui see peaks silme ette jääma, siis tekib veendumus, et kogu loo tegevus toimub öösel, ehkki päris nii ei ole. Äärelinnas elab Indias teeninud kõrgem erusõjaäealane, lesk, vanemapoolsem juba, aga tal on veel nukkudega mängimise vanuses kasvav tütar. Ühel hilisel õhtutunnil antakse maja ukse taga kella ja tumedat nahavärvi mees (tekstis "tall, slim nigger", kuigi hiljem pakutakse võimalust, et võis olla ka tumedatt verd asiaat), kes ulatab ukse avanud teenijale paki. Ta ütleb, et pakk tuleb anda otse kolonel Mastersile, ja kaob. Kolonel saab paki mõne päeva pärast kätte ja selle sisu härib teda rohkem kui arvata võiks, sest pakis on lihtsalt üks nukk - masstoodangu moodi. Ärritunud kolonel käsib nuku ära põletada või minema visata ja ütleb teenijale, et kui paki tooja peaks end veel ilmutama, siis öelda tollele, et pakk hävitai ja adressaadini see ei jõudnud. Teenijal on aga kahju nukku ära visata - ta kingib selle koloneli tütrele ja käsib lapsel kingitust isa eest varjata. Tüdruk kiindub nukku otsekohe ja varsti panevad maja elanikud tähele, et nukk pole mitte mingi tavaline nukk, vaid ilmutab elumärke...Ma arvan, et sellest sisukokkuvõttest peaks piisama, et tekitada kogumiku "The Doll and One Other" (Arkham House 1946) vastu intensiivset lugemishuvi.