Mõisas tunnevad õde-venda end üsna ebamugavalt, tajutakse mingi ebamaise Varju olemasolu, aeg-ajalt kostub kummastav Hääl. Ka võõrustajat ennast näib miski vaevavat, ent mis see on, ei ole selge. Ainukesena tunneb end kindlalt surnud endise omaniku andunud fanaatikust majapidajanna...
Tegu on gooti stiilis, ent siiski ebatraditsioonilise kummituslooga. Kummitust kui sellist küll ei ole, ent majja imbunud endiste elanike sallimatud ideed ja iseloomud, mis majas viibijates teatavaid paranormaalseid tajusid tekitavad, asendavad seda kenasti. Majas toimuvat on kirjeldatud väga ähmastes terminites - idee järgi ongi vist nii mõeldud, et õudust peab lugejani jõudma mitte temast otseselt rääkides, vaid tema ümber kombates, miljööst ja tegelaste hirmutunnet edasi andes. Paraku pole see kohe üldse välja kukkunud. Mitte mingisugust "kohalolekutunnet" ei teki, pigem kipub lugu venima (ühe gooti jutu jaoks ongi pikem lühiromaan liiga pikk) ja igasugune kulminatsioon jääbki tulemata. "Õudsed" kohad peaks vist olema need, kus peategelane liigub pimedates tubades ja koridorides toas ringi, teadmata kas ja kes talle järgmise nurga tagant kallale hüppab.
Paljulubava algusega, ent kokkuvõttes alla keskmise lugu.