Mehed matkavad mööda tõusuveel Doonau väheasustatud piirkondades, olles suuresti looduse meelevallas. Ööbitakse kaldal väikeses telgis või jõe keskel saarekestel. Jõeluht on kaetud lõputu pajuvõsaga. Pajude ja üldse ümbruse kirjelkdusele on kulutet palju sõnu, ent miskipärast ei mõju see tüütuna. Pikki lehekülgi kulub ka mehi haaranud õuduse edasiandmisele. Õudus, mille põhjustest nad isegi aru ei saa, valdab neid ühel saarekesel, kus nad öö peavad veetma. Jällegi tuleb tunnustada oskust, millega autor leiab nii palju erinevaid sõnu ja kujundeid abstraktse hirmu väljendamiseks, nii et lugejal igav ei hakka. Ei tahaks ära rääkida, mis üleloomulik lugu sellel saarekesel siis toimus (ja ega see nii vinge ei olnudki), aga lugeda tasub.
"Willows´it" peetaks AB selgelt parimaks looks ja kui vähegi autorit antologiseeritud on, võetakse tekst ikka sisse.