Kuues ja viimane lugu sarjast, kus tegutseb "psychic doctor" John Silence. Ilmunud ülejäänud viiest loost 6 aastat hiljem meile, ulmesõpradele, nii hästi tuntud väljaandes "The Occult Review".
Silence'i konsultatsioonile tuleb kummaline mees. Kui Silence ooteruumis viibivat meest piiluaugu kaudu uurida püüab, on ruum tühi. Ehkki Silence tajub, et ruumis on inimene. Pikkamisi külaline materialiseerub ja parapsühholoog saab aru ka sellest, et pigem on uurimise objekt tema ise, sest tüüp vahib otse tema piiluauku. Vestluse käigus selgub, et matemaatikas ja füüsikas kodus viibiv klient on poolteadlikult avastanud võimaluse, kuidas siseneda "Kõrgemasse Ruumi" või tasandisse. See kõrgem tasand on kuiagi seotud neljanda mõõtme avanemisega. Kome mõõtmega harjunud inimesele on neljanda mõõtme kirjeldamine ja selle mõistmine alati seotud vaevalise ajugümnastkaga, ent tundub, et mingil moel on autor sellega siiski hakkama saanud. Patsiendi probleem on selles, et viibimine neljamõõtmelises ruumis ei ole sugugi positiivne elamus ja teatavate katalüsaatorite olemasolul kaob ta sinna neljandasse mõõtmesse vastu oma tahtmist. Konsultatsioonil viibides saab selleks katalüsaatoriks tänavalt kostev orkestrimussika, mis esitab Wagnerit. Patsient hakkab järk-järgult haihtuma.
Loo põhiprobleemiks on see, et hetkel, kui sündmused peaksid alles käima minema, lõpeb jutt ära. Jääb selline poolik mulje. Pika miinusega neli.
Silence'i konsultatsioonile tuleb kummaline mees. Kui Silence ooteruumis viibivat meest piiluaugu kaudu uurida püüab, on ruum tühi. Ehkki Silence tajub, et ruumis on inimene. Pikkamisi külaline materialiseerub ja parapsühholoog saab aru ka sellest, et pigem on uurimise objekt tema ise, sest tüüp vahib otse tema piiluauku. Vestluse käigus selgub, et matemaatikas ja füüsikas kodus viibiv klient on poolteadlikult avastanud võimaluse, kuidas siseneda "Kõrgemasse Ruumi" või tasandisse. See kõrgem tasand on kuiagi seotud neljanda mõõtme avanemisega. Kome mõõtmega harjunud inimesele on neljanda mõõtme kirjeldamine ja selle mõistmine alati seotud vaevalise ajugümnastkaga, ent tundub, et mingil moel on autor sellega siiski hakkama saanud. Patsiendi probleem on selles, et viibimine neljamõõtmelises ruumis ei ole sugugi positiivne elamus ja teatavate katalüsaatorite olemasolul kaob ta sinna neljandasse mõõtmesse vastu oma tahtmist. Konsultatsioonil viibides saab selleks katalüsaatoriks tänavalt kostev orkestrimussika, mis esitab Wagnerit. Patsient hakkab järk-järgult haihtuma.
Loo põhiprobleemiks on see, et hetkel, kui sündmused peaksid alles käima minema, lõpeb jutt ära. Jääb selline poolik mulje. Pika miinusega neli.