Armastuse ja romantika üle küüniliselt irvitavate juttude kirjutamine kukub Sheckleyl tavaliselt hästi välja, erandiks pole ka käesolev lugu. Loo peategelasel ei lähe kuidagi korda armastuse avaldamine/abieluettepaneku tegemine ihaldatud naisele, sest tema meelest on väljenditega a la "ma armastan jäätist", vastav sõnavara ära labastatud.Õnneks kuuleb ta ühe planeedi asukatest, kes pühendusid armastuse uurimisele ning töötasid välja spetsiaalse armastuse keele; see et nad ise sealjuures välja surid midagi ei takista, sest veel eksisteerib üks inimene, kes armastuse keelt valdab. Ka väljavalitu soostub oskuste küpsemiseni truult ootama.Õpingute lõpuks on mehikesel kõik armastuse ja armumisse puutuv selge ja katalogiseeritud. Tagasi koju! Puändis pettuma ei pea.