Selle jutu peategelane on just saanud valmis surematust tagava seerumi, kui teda püütakse teise ilma saata. Mees jõuab enne kinninabimist ampulli sisu alla neelata. Selgub, eksisteerib üks omalaadne organisatsioon, kes seisab hea selle eest, et radikaalsed avastused liiga vara inimeste kätte ei satuks. Iga kord selline preventiivne tegevus ei õnnestu, aga surematuse puhul küll. Surematuse senised avastajad on koondatud vangikongi. Osa on läinud hulluks, osa koostööle vangistajatega, ülejäänud hauvad põgenemisplaane ... aega ju on, lausa terve igavik. Edasine selles isegi teatud filosoofilisusele pretendeerivale loole on vaid üks ülepeakaela lõpu poole põgenemine, kusjuures viimane lõik on küll selline mis oleks võinud olemata olla. Ega lugugi paremate killast pole. Nagu mitme teise Sheckley jutu puhul, jääb häirima lõpetamatus.