Loo peategelane pakib kokku oma koli, millemoodustab android, sihiks asteroid, kus ta võiks üksindust nautida. Plaani realiseerimisel tekib tõrkeid, sest mitte ükski hing meie päikesesüsteemis ei suuda uskuda, et absoluutne isolatsioon võiks terve mõistusega inimese taotlus olla. Lõpuks, sihile jõudnuna vaatab mees järele lahkuvale laevale, mis ta asteroidile toimetas ja ohkab: "Lõpuks ometi üksi". "Jah, lõpuks ometi üksi", kordab kajana aku laadimisega lõpule jõudnud android. Ma ei tea, kui see viimane pidi nüüd puändina mõeldud olema, siis andke andeks.