Kui tuumapommid lendama hakkasid, oli ühe USA ülikoolikese patsifistist professoril niipalju oidu, et ühes Geigeri loenduriga omale peidupaik otsida. Ja veel niipalju oidu et peidupaika jääda kuni radiatsioonitase enam ohtu ei kujuta, taludes nälga, külma jmt. Enamik inimesi nii targad polnud ning tulemuseks on inimtühi maakera. Nii on arusaadav peategelase õhin kui ta peale pikki otsinguid ühe naistesalga jälgedele satub.
Milleri plaanid saavad aga külma dushi osaliseks, kui tüdrukutesalga juhiks olev 50-aastane tädikene tema liitumiskatse külmalt tagasi lükkab, väites et toimuvas on süüdi mehed ja Miller võib kukele kerida; nemad lähevad otsivad üles naisteadlase, kelle abiga soo jätkamine ilma meesteta võimalik. Lühidalt, Miller peletatakse kivirahega minema.
Mees peaaegu lepib olukorraga, kuid siis ärkab temas uinunud kiskja. Hambad lähevad irevile, tädike kui takistus tüdrukute juurde tuleb viivitamatult kõrvaldada. Head aega patsifism ja muud üllad põhimõtted, kui mängus on midagi olulist!