(romaan aastast 1991)
Nii kuulsad autorid, nii andekas pealkiri.. ja nii vilets raamat. Kunagi siin Jyrka vist kirus Pratchettit umbes selliste sõnadega, et lõputu palagan ja et ei jõua ära oodata millal see raamat ometi otsa saaks. Nyyd siis minul samad emotsioonid selle teose kohta.
Lugu ise on umbes selline, et segastel asjaoludel on põrgusse sattunud mingi tegelane, kellel tegelikult veel maa peal yht-teist pooleli oli. Kohalikule deemon-osakonnajuhatajale saadetakse käskkiri, milles teda kohustatakse tegelane kiiremas korras tagasi eskortima. Asjaga on kiire - kadunud hing tuleb kehasse tagasi saada enne kui too keha hauas hapuks läheb. Aga lugu pole tegelikult sellest..
Kogu see värk leiab aset esimesel milleeniumivahetusel - aastal 1000. Seoses sellise olulise tähtpäevaga korraldavad pimeduse ja valguse jõud omalaadse isetegevusylevaatuse. Yks eeskava deemonitelt, teine inglitelt. Inglid ehitavad miskit eriti vinget katedraali. Eelpool juba mainitud deemonil tuleb aga veelgi geniaalsem idee..
Tekst on kahtlemata ysna andekas. Ja kohati isegi naljakas. Aga _igav_! Kõik see huumor mis Pratchettil nii pagana hästi ja briljantselt välja tuleb oli selles ramatus kuidagi tuhm ja puine. Võimalik et asi oli tõlkes (lugesin seda vene keeles). Aga ma siiralt kahtlen selles - tegelikult tundus see tõlge mulle päris hea olevat. Anyhow, yle kolme see raamat minu jaoks välja ei venitanud.