(romaan aastast 2005)
Kui sarja eelmises osas "The Darkness That Comes Before" keskenduti arusaadavatel põhjustel rohkem maailma kohta info andmisele ja algseisu paikaseadmisele, siis teises osas toimub juba rohkem tegevuse areng. Püha Sõda, mis koosneb paljude erinevate ülikute ja väejuhtide poolt juhitud mitmetest armeedest, jätkab oma suurt üritust Shimeh` linna vabastamiseks paganate käest. Nagu elus ikka, on aga erinevatel tegelastel erinevad arusaamad sellest kuidas seda kampaaniat tuleks läbi viia ja igaühel ka mingid oma eesmärgid, mille saavutamiseks just sõjakäik tundub pakkuvat suurepärast võimalust. Selle tulemusel käib Püha Sõja sees pidev poliitiline võitlus, milles mõistagi ei puudu ka omad ohvrid.
Kõige ilmselgemalt kasutab Püha Sõda oma huvides kaugelt põhjast pärit üleinimlike võimetega mõistatuslik sõdurmunk Anasûrimbor Kellhus, kuigi just tema on see, kelle puhul lugeja saab kõige vähem aimu mis siis juhtuma hakkaks kui ta oma eesmärgi (milleks on tegelikult lihtsalt kokkusaamine oma ammukadunud isaga) peaks saavutama. Igatahes omandab Kellhus oma silmapaistvaid vaimseid võimeid kasutades sõjameeste seas sellise kuulsuse, et teda hakatakse pidama uueks Prohvetiks. Võite kolm korda arvata, kuivõrd see sõda juhtivatele ülikutele ja usujuhtidele meeldib.
Kuna autori CV-sse kuuluvad ka doktoriõpingud filosoofia ala (mida ta küll senini pole lõpetanud), rõhutatakse sageli et "Prince of Nothing" sari paistab teiste omasuguste seast silma oma suure filosoofilisusega. See on ka tõepoolest tõsi, sest küllalt palju tähemärke on kulunud sellele, kuidas tegelased mõtisklevad oma tegevuse motiivide üle või vaevlevad mitmesuguste seesmiste kahtluste küüsis. Niisugust liini üritavad muidugi paljud autorid ajada, aga enamasti mõjub see keset suurt mõõgaga soolikate väljalaskmist võõrkehana. Bakkeri puhul miskipärast tundub see teosele pigem väärtust juurde andvat.
