Arvi Nikkarev

Pakun, et "Aphra" küündib viimase 15 aasta jooksul ilmunud antoloogiatest kõige lähemale "Lilled Algernonile" või "Täheaja" tasemele. Retsept iseenesest on ju väga lihtne - tunnustatud autorid ja nende parimad lood. Teeb rõõmu, et niihästi Silverbergi kui Vance`i puhul on otsitud ja leitud need parimatest parimad palad, mitte takerdutud esimese hamba all mitte karjuva jutu taha (mis näib olevat kodumaiste antologiseerijate kutsehaigus). Iseäranis Zelazny "Koguja roos" on ilmekas näide loogilisest valikuprintsiibist - ohtrat tunnustust pälvinud tekst, mille teenitud lugejamenu kohapeal pole kuigi raske prognoosida. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wolfe`i hoolimatult elegantse "Kerberose viienda pea" leidmine selle raamatu kaante vahelt.

Muu kraam erinevatel põhjustel minu jaoks samaväärselt esile ei tõuse, olgu selleks siis õudusesoolika alaareng ("Aphra", "Modell"), loo teisejärguline sisu (kogumiku kaks esimest lugu)¹, kaheldava väärtusega sõnum ("Tissid", "Kõik mu kallid tütred") või teksti mitte kuhugi välja jõudmine ("Valged lõngad", "See on väga puhas"), kuid köite raames moodustab see kõik "üle jääv" värvika sidusmaterjali, mis lubab raamatut tagantjärele nimetada meeldivaks tervikuks.

Väärtus või mitte, aga raamat on ka poliitiliselt korrektne või sisaldab vähemalt selle elemente - Kim Newmani jutus kohtame juudisoost rauget natsikütti ning kaks viimast lugu on feministlikud - kui peale sümbolismi muidugi on üldse midagi feministlikku "Tisside" koolikiusamise tagajärjel libahundistunud ja seejärel igasuguse reaalsustaju kaotanud teismelisest peategelases.

Raamat ise aga meenutab veidi mingi salaseltsi siseväljaannet. Pealkiri "Aphra" erilise infotulvaga uudistajat üle ei vala, puudub juhatust andev ees- või järelsõna (lugudele endile eelnevad küll autoritutvustused, kuid eeldab nendeski orienteerumine juba mingit kompetentsi) ning tagakaanel toodud autorite loetelust on asjassepühendamata raamatusõbrale tuttavad heal juhul kaks-kolm nime. Millega tahan öelda, et inimene, kelle pilgu üllitis on nt. raamatupoes kinni püüdnud ja kes seejärel raamatut sirvima asub, teada saamaks millega tegu, paneb selle varsti sama targalt letile tagasi. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.

Nüüd siis “Aphrast”. Kuna kõiki jutte ei jaksa üksikult arvustada toon siin välja enim meeldinud või ka mitte meeldinud.

George R.R. Martin - Lohe ja risti tee. Minu jaoks on George eelkõige ja ainult “Song of Ice and Fire” autor. Selles loos siin on näha, et kirjutada mees mõistab, sisu aga kahjuks on täiesti mõttetu. Juudas, Jeesus, Peetrus, Paulus - who gives a shit? Nüri, igav ja mõttetu.3.

Kim Newmani “Übermensch”. Tobe, lollustest kubisev ja poliitiliselt ülimalt korrektne lugu. Hinne 1. Miinusega.

Jack Vance – Kuukoi. Üks kogumiku tippudest. Ääretult kummaline kultuur tõi esimesena meelde LeGuini analoogilised asjad, oli aga tädi omadest mäekõrguselt üle. Jutu headust ei muuda ka asjaolu, et kahtlen sügavalt taolise kultuuri jätkusuutlikkuses. No kujutage ette linna, kus igal inimesel on kaasas paarkümmend kitarri, torupilli, viiulit, karmoshkat, bändzot, suupilli ja vilet, et teiste inimestega suhelda.

Gene Wolfe oma “Kerberose viienda peaga” tõstab kogumiku väärtust suuresti. Vance`i kõrval kogumiku tipplugusid. Kummaline kultuur, kummalised olud. Niimoodi on isegi raske öelda, mis selles loos meeldis või mis mitte. Jäi ainult tasapisi lahti kooruv lugu veidrast tsivilisatsioonist.

Zelazny jutus tunneb ära hea loo, kuid ilmselgelt vananenu. Praegusaja infoga Marsi kohta pole sellise looga midagi peale hakata, lisaks veel mingi Piibli peatükk, mille üle seal lausa kultust tehti, kuid mis usukaugele lugejale suurt midagi ei ütle.

Blochil leidub muidugi igasugu lugusid. Kogumikku valitud “Model” esindab järjekordset hammastega naise – kõikide meeste õudusunenäo – varianti, mõjub aga hästi.

.Kogumiku teisest poolest tõuseb selgelt esile Suzy Charnase “Boobs”. Libahundilugu, kus lendab verd ja soolikaid, ent mis sellest hoolimata on eriliselt optimistliku alatooniga ja absoluutselt mitte ängistust tekitav. Mida aga ei saa öelda kogumiku teise poole ülejäänud lugude kohta, kuid ängistust tekitavad mitte sisu headuse pärast, vaid pigem sellepärast, et nad kipuvad ununema hetk peale lugemist.

Siiski, tõhus kogumik. Silverberg, Vance, Wolfe, teatud reservatsioonidega ka Bloch ja Charnas tõstavad keskmise nii kõrgele, et ülejäänud lugude keskpärasus ei paistagi nii jube. Tobeda mulje jätavad illustratsioonid, mis mõjuvad põhikooliõpilase tunni aeg kuivatuspaberile soditud pildikestena.

Tugev “neli”.

“Aphras” teevad eestikeelse debüüdi Vance, Collins, Willis ja Wolfe ning ka vist Zelazny lühiproosa on eesti lugejale tundmatu. Juba autorite nimistu veenab, et lugeja on heades kätes ja rahulolu garanteeritud. Kui see oli koostaja eesmärk, siis minu vajadus Vance’i ja Wolfe’i teoste vastu igatahes kasvas. Kaks nõrgimat pala on Leinonen ja Willis aga kuna muud head materjali on nii palju, siis ka see ei sega. Minule pole Willise jutud kunagi istunud, aga ilmselt on see maitseküsimus ja miks mitte eesti lugejale tuvtustada kõige rohkem ameerika auhindu võitunud kirjanikku.

Antoloogia keskmine tonaalsus on selline kenasti klassikalise sf’i ja õuduse vahele jääv. Siin pole liigliteratuuritsevat hämarulmet ega “Analogi” kruvisid ja mutreid. Enamik lugusid on mõistetavad ka ulmet mitte tarbivale publikule ja ilmselt suudab see raamat ulmet Eestis ka kõvasti legitimiseerida ja polulariseerida. Just selline raamat võib paljudele selgeks teha, et ulme pole tähesõjad ja tolkinismus.

Kui rääkida vormistuslikust küljest, siis tahaks mainida, et jagunemine kahte ossa eraldi alapealkirjadega tundub pisut tarbetuna. Tähendab, see ei riku midagi, aga samas ei häälesta ka eriti mingile lainele. Keskmise lugemusega ulmehuviline võiks samasuguste alapealkirjadega antoloogiaid kokku seada kümneid... aga mis mõte sellisel katalogiseerimisel ikka oleks? Koostaja mõte on selgemini tuntav muidugi “Armastuse ja seksuaalsuse” osas... “Lummavad maailmad” on pisut laialivalguvam. Aga kui näiteks need alapealkirjad ära jätta ja esitada need lood suvalises järjekorras? Ei muutuks sellest minu arvates mitte midagi - ikka oleks päris hea antoloogia. Nii et see jaotus mõjub pisut kistuna, kui nagu öeldud, ei riku samas midagi. Kuigi võib-olla oleks hittide hajutamine teiste lugude vahele veidi parema efekti andnud. Mis küll hinnet ei mõjuta (küll aga müüginumbreid ja antoloogia retseptsiooni) on ilmselt see, et vähemteadlikuma ulmehuviliseni jõudmine on raskeks tehtud. Antoloogia on tõepoolest salaseltslikult vormistatud - mingi lühike saatesõna oleks võinud kas või tagakaanel ikkagi olla. Ja ainus aspekt, milles “Aphra” kõvasti “Lilled Algernonile” alla jääb on muidugi illustratsioonid.

Kogu esimene osa aga on selline, mida ma episoodiliselt jäängi lugema mitmeid kordi üle.

Eelarvustajad on võrrelnud "Aphrat" legendaarse antoloogiaga "Lilled Algernonile". Loomulikult jääb "Lilled Algernonile" unikaalseks oma ilmumisaja tõttu... Sest oli ju LA peale lihtsalt väga hea antoloogia olemise ka see üks ja ainus. LA-l on siiski peale illustratsioonide üks oluline omadus, mida käesoleval kogumikul vähem on. Selleks on stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961. "Aphra" võinuks olla sarnane kogumik konkreetselt uue laine jaoks ning piirduda 15-20 aasta pikkuse perioodiga. Siis vast tõesti oleks mõtet rääkida väärikast järglasest "Lilledele Algernonile". Praegu aga on "Aphra" siiski vaid üks hea antoloogia teiste hulgas.

Enamikku kogumiku lugusid iseloomustas minu jaoks mitte kuhugi jõudmine - lugeda oli nauding aga pointi ei leidnud.

Kogumiku 12-ne jutu hulgas leidus minu jaoks ainult üks väga hea lugu ning kaks lihtsalt head juttu - vastavalt siis Silverbergi "Reisijad" ning Vance`i "Kuukoi" ja Wolfe`i "See on väga puhas". Ülejäänud lood olid keskmised (ei liha ega kala) ning Blochi "Modell" isegi õudusjuttude kategoorias allpool igasugust arvestust.

Illustratsioonide kohta on üleval juba mainitud, lisaks oli kogumiku esimeses pooles veel ka küljenduslikke apsakaid valedesse kohtadesse sattunud tühjade ridade näol.

Kokkuvõtteks on "Aphral" kindlasti koht minu raamaturiiulis, aga see on selgelt kehvem koht kui kogumikul "Lilled Algernonile".