Pakun, et "Aphra" küündib viimase 15 aasta jooksul ilmunud antoloogiatest kõige lähemale "Lilled Algernonile" või "Täheaja" tasemele. Retsept iseenesest on ju väga lihtne - tunnustatud autorid ja nende parimad lood. Teeb rõõmu, et niihästi Silverbergi kui Vance`i puhul on otsitud ja leitud need parimatest parimad palad, mitte takerdutud esimese hamba all mitte karjuva jutu taha (mis näib olevat kodumaiste antologiseerijate kutsehaigus). Iseäranis Zelazny "Koguja roos" on ilmekas näide loogilisest valikuprintsiibist - ohtrat tunnustust pälvinud tekst, mille teenitud lugejamenu kohapeal pole kuigi raske prognoosida. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wolfe`i hoolimatult elegantse "Kerberose viienda pea" leidmine selle raamatu kaante vahelt.
Muu kraam erinevatel põhjustel minu jaoks samaväärselt esile ei tõuse, olgu selleks siis õudusesoolika alaareng ("Aphra", "Modell"), loo teisejärguline sisu (kogumiku kaks esimest lugu)1, kaheldava väärtusega sõnum ("Tissid", "Kõik mu kallid tütred") või teksti mitte kuhugi välja jõudmine ("Valged lõngad", "See on väga puhas"), kuid köite raames moodustab see kõik "üle jääv" värvika sidusmaterjali, mis lubab raamatut tagantjärele nimetada meeldivaks tervikuks.
Väärtus või mitte, aga raamat on ka poliitiliselt korrektne või sisaldab vähemalt selle elemente - Kim Newmani jutus kohtame juudisoost rauget natsikütti ning kaks viimast lugu on feministlikud - kui peale sümbolismi muidugi on üldse midagi feministlikku "Tisside" koolikiusamise tagajärjel libahundistunud ja seejärel igasuguse reaalsustaju kaotanud teismelisest peategelases.
Raamat ise aga meenutab veidi mingi salaseltsi siseväljaannet. Pealkiri "Aphra" erilise infotulvaga uudistajat üle ei vala, puudub juhatust andev ees- või järelsõna (lugudele endile eelnevad küll autoritutvustused, kuid eeldab nendeski orienteerumine juba mingit kompetentsi) ning tagakaanel toodud autorite loetelust on asjassepühendamata raamatusõbrale tuttavad heal juhul kaks-kolm nime. Millega tahan öelda, et inimene, kelle pilgu üllitis on nt. raamatupoes kinni püüdnud ja kes seejärel raamatut sirvima asub, teada saamaks millega tegu, paneb selle varsti sama targalt letile tagasi. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.
1 Kahtlemata on ka mingi teksti sisu esma- või teisejärguliseks liigitamises midagi sügavalt isiklikku. Et näiteks "Übermenschi" kätketud emotsionaalne laeng kadudeta lugejani jõuaks, oleks hädasti vaja USAs veedetud lapsepõlve (ehk siis lektüürina koomikseid ja ühes sellega sissejuurdunud superkangelase kultust). Samavõrd kaugeks jäävad religioonikaugele inimesele religioossete isikute usulised vapustused ("Lohe ja risti tee").