Kui Paolini kirjutama hakkkas, oli ta alles noor ja roheline. Tolkienistliku high-fantasy austajana arvas ta, et tal on selles valdkonnas maailmale midagi öelda, mida ükski teine autor enne öelnud ei ole. Sündiski Eragon, mille seletamatu edu pani alguse triloogiale. Kolmanda ehk viimase osa käsikirja kirjastusele üle andes taipas juba natuke kogenum autor, et pole kuigi tark saagida oksa, millel ise istutakse. Raamat otsustati poolitada ning triloogiast sai tsükkel. Kirjastaja ja kirjaniku rõõmuks, lugeja hirmuks, sest maht tuli ikka täita ja seda täidet on käesolevas raamatus ohtralt. Võrreldes eelmiste osadega jääb mulje, et Paolini on sõnaseadmise kunsti omandanud. Loomulikult võib see olla ka hea toimetaja teene. Kahjuks pole autor selgeks saanud seda, millest kirjutada. Üle seitsmesaja lehekülja ja tulemuseks põhimõtteliselt üks suur ümmargune null. Kogu aeg küll midagi toimub, kuid kõik need sündmused, millele Paolini tähelepanu pöörab, on suures plaanis suhteliselt marginaalse väärtusega. Olulisi momente on vaid paar. Mitte rohkem. Ülejäänu moodustab siis sõnavaht, mis ulatub peaaegu grafomaanlusesse. Vähemalt selline mulje mulle igatahes jäi. Aga paistab, et noormehe raamatutele turgu on, sest ta on välja käinud veksli, et kavatseb veel seitse oma raamatut samasse maailma paigutada. Tsiteerides selle peale klassikuid - tule taevas appi! Kaks
