Tegu on rahvusvahelise menukiga, mis esmakordselt ilmus 1983, kuid mille autor 2004 ajakohastatuna uuesti ümber kirjutas (ilmselgelt Browni Da Vinci Code’i menust tiivustatuna). Ajakohastus hõlmab näiteks seda, et rahaühikuks on euro ja aegajalt kasutab mõni tegelane mobiili, meenutatakse 9.11. terrorirünnakuid jne. ent laias laastus see romaani ei päästa. Dan Brown on igast asendist etem.
Siin on olemas kõik tavatrilleri harilikud elemendid. Stampvõtted on isegi niivõrd rõhutatud, et need mõjuvad kuidagi labaselt. On indiaanadžõunslik kangelane, vapper ajakirjanikuneiu (poole loo pealt tabab neid mõistagi vastastikkune armastus), on sajanditevanune ülivõimas vandenõulaste salaselts (Püha Peetruse Vennad, kes alguse saanud tolle apostli pojast). Siis on veel natslik suurkorporatsioonide ühendus The Bremen Legation, narkarist islamifanaatik, kes üritab (ebaõnnestunult muidugi) mõrvata paavsti... on palju taplemisi ja tagaajamisi. Põnevust kruvitakse selliste originaalsete võtetega, et kui kangelane mõne tähtsa onu ukse taha ilmub, kes talle saladuse kohta selgitusi annaks, on too juba mõrvatud või röövitud. Trillerina niisiis tüütu ja ilgelt meinstriim.
Jahitakse da Vinci kadunud pabereid, milles on kirjas niivõrd võimsa relva kirjeldus, et vesinikupomm mõjub selle kõrval ragulkana. Da Vinci olevat leiutanud midagi niivõrd võimsat, mille peale tänapäeva füüsikud ise pole võimelised tulema. See particle beam weapon on miskit veel vingemat, kui laser ja insener Garini hüperboloid kokku... Ulmelise poole pealt lisaks on siin veel Püha Peetruse vendade poolt keskajal leiutatud keemiatehnoloogia – need tüübid on sajandite vältel “kollektsioneerinud” erinevaid vippe (Mozart, Henri IV, Glenn Miller, Bormann jne.) ja selle keemilise menetluse abil sundinud neid enda kasuks tööle. Kogu see värk seisaks paremini püsti, kui autor julgeks fantaseerimisega lõpuni minna. Esitatud kujul on see aga nõder. Samuti oleks eeldanud, et uusväljaandes on nõmedad faktivead ära toimetatud – autor ajab segamini Henri III ja Henri IV ja eksib sajandiga Sacco di Roma dateerimisel. “Kolme” teenib see asi ainult teatava idealismi ja poliitilis-sotsiaalkriitilise noodi tõttu.