Ka jutt «Pela, sveta zmija» pärineb sellest raamatust, kuigi esmatrüki kohaks oli sama aasta veebruaris ilmunud ajakirja «Sirius» 68. number. Võiks öelda, et see jutt oli seal ajakirjas suisa kaanelugu... st kaanele oli valitud pilt, mis sobiks ka seda juttu illustreerima.
1976. aastal ilmuma hakanud «Sirius» oli omaaegse Jugoslaavia esimene ulmeajakiri, mille üks käimalükkajaid oli samuti Damir Mikuličić.
Jutt on antud ühe muistse riigi ülempreestri mälestustena.
Ülempreester uurib öösel taevast, leiutab selleks ka vastavaid tehnilisi abivahendeid ning oma vaatlustega märkab teatavaid seaduspärasusi. Ka märkab ta taevakeha, millele ta maise püha mao järgi annab nimeks Pela. See taevakeha ähvardab Maaga kokku põrgata.
Kahjuks ei jaga muistse riigi kõrgeim nõukogu preestri teaduslikku õhinat ja kartusi...
Lugesin seda juttu vene tõlkes ja pealkirjaga «Пела, священная змея». Lugesin siis, kui see J. Umnjakova koostatud sotsialismimaade ulme antoloogias «В тени сфинкса» (1987) ilmus ning lugesin seda ka eelmisel nädalal. Ei olnud vapustav elamus esimesel korral ning veel vähem oli tekst seda korduslugemisel.
Jutule on raske midagi ette heita, kuid kiitmiseks pole ka põhjust. Selline vedel kolm oleks üsna aus ja õiglane hinne.
Vene antoloogias on märge, et vene tõlge on kärbetega, aga see võis isegi pluss olla. Vaevalt ma heldinuks, kui see paleoulmeline heietus veel pikem oleks olnud.
Ei ole minu lemmikuks jutud, mis alagavad lausega: «Minu nimeks on Vaa Rao, mis esivanemate keeles tähendab päikesejumal Ra poega.»
Märkus 16. juulist 2011.
Kui ma selle postituse tegin, siis polnud mul ajakirja «Sirius» vastavat numbrit... nüüd on... kuid isegi originaali lugemine ei muuda mu arvamust ja hinnet... jääb kolm!