Tahaks öelda, et jutul on raske kirjutamise aja pitser, aga mis see väide väärt on - tol ajal kirjutati ka mõningaid taolise pitserita tekste. Igal juhul on sisu naiivne, kuid ka taotluslikult totter ning koomiline. Lugemisrõõmu ei tekita ka lihtsa ja raugaealise külamehe suhu pandud arhailine kõnepruuk. See külamees räägib loo oma isast, kes oli taluperemees vana lossi maadel. Tolle lossi peremees ratsutas aeg-ajalt linna või kuhugi asju ajama ning nõudis, et mõni talumees valvaks sel ajal koos tema teenriga lossi. Aga jutustaja isa ei tahtnud seda kohustust endale võtta, sest teenrite jutu järgi tuli lossi endine, surnud peremees, kamina kohal ripuuvast maalist öösel välja ja kes see ikka tahaks vaimuga tolle enda majas kokku puutuda. Aga kus sa käsu vastu saad. Lähebki siis mees ebameeldivat ülesannet täitma ja istub koos teenriga lossis kamina ees, surnud vana vahtimas neid maali raamide vahelt. Julguseks pruugivad valvurid rohkesti viskit ja kes teab, kas järgnev ei olegi mitte kange napsi tekitatud nägemus.
Minu meelest ei kuku huumori ja õuduse ühendamine harilikult hästi välja. Need kaks asja peaks teineteist juba definitsiooni järgi välistama ning kui need on ühendatud, jääb huumor alati domineerima ning tekib pigem humoresk. Mina ei loeks seda lugu Le Fanu paremate hulka.