Carmilla kuulub Varney ja Dracula kõrval klassikalisse vampiiriseltskonda. Sajandivanune lugu ei ole aja jooksul oma loetavust kaotanud ning see pole mitte ainus joon, mis lugu Stokeri Draculajuttudega yhendab. Kogu stiil on suhteliselt sarnane. Ehe gothic lugu igati oma öiste tõldade, kurjakuulutavate lossivaremete ning öösiti ringihulkuvate valges öösärgis pealtnäha nii syytute kaunitaridega. Ja Carmilla ise on väga isikupärane olevus - yldse mitte puhtavereline paha, nagu need sageli olema kipuvad, vaid ootamatult inimlik. Seetõttu ei oskagi õieti seisukohta võtta, kummad need õieti need "pahalased" on, kas vampiirid või "tõrvikutega talupojad". Carmilla on lausa kahtlaselt positiivne vampiiritegelane - paratamatult tekib seos Rice lugudega. Võibolla on see muidugi liialt otsitud ning seost ei olegi, kuid - enivei - kui segada natuke Stokeri Draculat ja tibake Rice Kroonikaid, siis saaks midagi Carmilla-sarnast kätte kyll. Pika jahumise lõpetuseks ytleks selgesõnalisemalt yle, et jah, igati hea lugu on.