Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.
Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.