«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.
Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...
Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.
Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...
Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.
Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.