Piibeleht: Jumal annas!
Sander: Lugu on aga nüüd nii (summutatud häälel) – ja selles sisaldub kõik –, et mul sest romaanist veel ridagi pole kirjutatud – mitte ainust kriimu rida!
Piibeleht: Kohe nu riäkse siss jäivä?
Sander: Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba valmis – nii paks! – aga see, vennas – see koosneb mõtteta ja sidemeta lausetest.
Piibeleht (hammustades): To läheks jo sümbolistliku romaani pähe.
Sander: Jah, aga sihukese luule mõistjad on väkka kokku kahanenud.
Piibeleht: No milleks sa tolle patsaka siss kirjutid?
Sander: Ettenäitamiseks.
Ed. Vilde. Pisuhänd. Tln, 1947, lk. 20.
Eestis on kujunenud valdavaks ulme lai määratlus, mille kohaselt saab selle mõiste alla lugeda mis tahes seletamatut sündmust või maagilist miljööd sisaldava teose. See vist andiski põhjuse lülitada "Lugulaul" 2003. aastal Stalkeri nimekirja, mulle aga ettekäände BAASis kirja panna selle... raamatu – teoseks ei söanda teda nimetada – lugemisel tekkinud negatiivsed emotsioonid. Ülaltoodud tsitaat klassikult sobib vaadeldava objekti iseloomustamiseks nagu rusikas silmaauku; tõepoolest tundub, et Ludvig Sander on sajandi tagant üles tõusnud ja oma käsikirjalised "apokalüptilised tumedused" (nagu ta ise neid "Pisuhännas" veel nimetab) ära avaldanud. Tegelikult võikski peale Vilde tsitaati punkti panna, aga ikkagi.
Kirjandusteoses peaks olema midagi, mille lugeja ära tunneks, millega saaks samastuda või mida vähemalt mõistuse piires ette kujutada. Olgu see siis sündmus, koht, suhe, tegelase seisukoht, käitumise viis vms. See võiks olla äärmisel juhul kas või stiil või keelekasutus, kui sisus midagi ei ole. Tuttava asja leidmine ei välista uudsuse momenti, ent mingi turvaline tugipunkt peaks ikkagi olema. Vaheri raamatus see punkt puudub, see on lugejaga absoluutselt mirttearvestav tekst, autistlik jura. Inimesed teevad asju, mida ei tehta, räägivad nii, nagu keegi ei räägi, tajuvad maailma irreaalselt. Sündmusi on vähe ning need vähesedki on kirja pandud nii tuimalt, pingutatult ja segaselt, et "igavus" oleks kõige leebem väljend, mida kasutada võiks. See on üksteise otsa kuhjatud sõnade ja episoodide hunnik, mis vajub lugejale peale ja lämmatab. Ühe korraga on võimalik jälgida ehk ainult 3-4 lauset, siis kisub mõte juba vägisi kuhugi mujale, tekib hajameelsus ja soov tegeleda millegi muuga. Tekst lihtsalt ajab enda juurest eemale, ma ei kujuta ette mitu kuud võiks minna selle raamatu "mõttega" läbilugemisele. Targemaks sellest loomulikult niikuinii ei saaks.
Keele ja trükikirja vahendid on "Lugulaulus" kaasatud aktiivselt lugeja peletamisse: suurtäht, kirjavahemärgid, shrifti suuruse vaheldamine, kursiiv, taandrida, uudis- ja unarsõnad, släng jne muutuvad üheskoos maitsetuks pudruks, mille iga suutäis tülgastust tekitab. Et oleks aru saada, millest ma räägin, toon mõned tekstinäited:
"See ongi kerguse sõnum, valem ja tõdem, mida mitte üks tootem ei kuuluta võimsamalt, kui lihtsameelsuse kahune loomake – kes paljalt olemasolus meelitab kergust embama, kõdistab vastasolija pingeid üha raskuma – et need siis vahele voolama laulda." (lk. 160)
"Püüdma naerudest kaja ja põimima kõhevaks õhuks, edasi lükkama vaikust, mängides ette noid tähti leelutusteks ja kõginaiks, edasi akordipidi läbi haljenduse vaatejoonte koondumise, pajatsimütsi muhekentsakalt võdisevaks tipuks, tumeda-heleda tulipunktina pilkuma tagasi kõiki neid helisid lugudeks, sosinal tüvespidi okstesse-latvadesse, padriku mändides-kuuskedes, servade kaskedes-leppades, omades keeltes, iidseina-uudseina..." (lk. 167)
"On nendes poolunes elu – mälukeldri hulltargaks roidunud rotte – hingitsemas lõikläike lõputut liikumatuseriitust... kurdudeks Silma nurkades – teadmises, et veel on maailm end petmas uskudes, et on rabeledes-mõeldes enamat nende urgude kuulmatul visinal kallerduvaist olukeist..." (lk. 189)
Sellist üle pea löövat sõnavahtu on lehekülgede ja peatükkide kaupa. Jah, leidub ka lihtsamat ja traditsioonilisemat juttu ning pikki dialooge, kuid ka nende puhul püsis mul pidevalt veendumus, et kui keegi tuleks ja küsiks mult, millest kõneleb see koht, mida parajasti loen, ei oskaks ma vastata. See ei tähenda, et ma nõuaksin lihtsat lühilauselist stiili a la Sauter või ei taluks abstraktset, sündmustevaest ja tundelist proosat.
Peategelane, noor mees, kelle sisekosmose kirjeldus enamuse raamatust moodustab, kannab nime Rein Reineke. Tal on armastatu Elle, kes satub mingi raske haigusega haiglasse ja haiglal pole raha, et kallist operatsiooni läbi viia. Rein röövib siis panka, ent Elle sureb just kuriteo ajal. Elle eelmine austaja, Reinu sõber, tapab end. Rein põgeneb riigist... algul mulle näib, et Rootsi, aga hiljem muutub see Sancta Aeterna nimeline koht ajas ja ruumis mittepaigutuvaks. Seal asub üks hotell, mille peremees arvab, et Rein on tulnud hotelli direktoriks, kelle konkurss on just välja kuulutatud. Rein mängib kaasa ja jääb kohale pidama, armudes koheselt hotelliomaniku tütresse Squirellesse, keda kahtlustab Elle reinkarnatsioonis. Hotelli lähedal asub müütilis-müstiline järv nimega Silm, millele omistatakse jumalikke jooni.
Kuidas seda kõike kokkuvõttes diagnoosida? Oma töö iseloomu tõttu olen sunnitud läbi lugema ka kodanike kirju. Mõnikord on nende hulgas ilmselge psühhiaatrilise taustaga inimesi. Kui tükeldada "Lugulaul" lühemateks osadeks, vastaks igaüks neist sellise kirja tunnustele. Ehk selle varjundiga, et peaksin autorit hulluks läinud filoloogiks. Kahjuks või õnneks pole ma ise arst ja pole ka häid tuttavaid hulluarste, kellele võiks raamatut pädeva diagnoosi andmiseks näidata.
Võttes tööversiooniks, et Vaher on siiski terve – bad trip? Jah, narkosonimise mõõdu annab see ka välja. Et raamatu kirjutamise ajaks on märgitud peaaegu 7 aasta pikkune periood, peaks ka selle vist kõrvale jätma, sest nii pikka kaifi pole olemas.
Ego-trip? Võimalik. Kui tekst ilmunuks kuskil para-lehes või Miina Hindi sulest võiks ju temasse ka kuidagi muigega suhtuda. Aga Vaher... tuntud intellektuaal ja kriitik ja... Võib-olla ongi see Vaheri teadlik, kaval eksperiment, millega üritatakse kriitikuid nimme õnge võtta ja mõttetuses geniaalsust leidma sundida. Et siis hiljem irvitada. Igal juhul oleks tegu julge eksperimendiga, sest isegi tunnustatud kultuuriasjalisel oleks risk endale kergelt vesi peale tõmmata.
Või elab autor mingil väga kitsal lainepikkusel, mida teised ei jaga? Mul ei ole midagi ebahariliku maailmatajumise ja isegi selle paberile panemise vastu, aga miks avaldada seda raamatuna, kõvade kaante vahel, Kultuurkapitali toetusel ja kirjanduse pähe? Võib ju mõelda, et mina ei saa aru. Et kõrgintellektuaali hõrk ja tähendustiine tekst ning tema teadvuse keeruline struktuur polegi mõeldud minule mõistmiseks. Et lugege paavianile Nietcshet, tema tahab ikka banaani... Mul oli hea meel avastada, et ma pole ses küsimuses siiski vähemuses. "Vikergallupis" ei pidanud ükski noorkriitik "Lugulaulu" aasta tippteoseks. Vaid Hargla mainis, et "olulistest asjadest" (ha-ha-haa) on tal Vaheri raamat lugemata. "Loomingu" aastaülevaates jätab Wimberg teema lihtsalt käsitlemata, mainides vaid sissejuhatuses raamatu ilmumise fakti ja pretensioonikust. Oletan, et ka tema ei suutnud end läbi närida. "Lugulaulu" arvustanud kriitikud (Remsu, Sinijärv, Raudam) üritasid tõsiselt objekti mõtet ja tähendust leida. Asjata. Viisakate inimestena andsid nad mõista, et mida iganes on autor taotlenud, õnnestunud see ei ole. Võib-olla seetõttu, et kõik nad on kirjanikud (ja Vaher kriitik ning neile ehk isiklik tuttavgi), ei kasuta nad otsekohesemaid ütlusi. On selge, et sõna "grafomaania" kasutamisest ma ei pääse, BV nimest ja teose pretensioonikusest hoolimata (ka raamatu valmimiseks kulunud 7 aasta mainimine teksti lõpus jätab mulje, et on tahetud öelda: nii pikalt ei saa ju kirjutada kerglast asja). Pean ka mainima, et ma ei tea, et ükski minu tuttav oleks "Lugulaulu" läbi lugenud - pole seda kellegagi võimalik vahetult arutadagi.
Siiski leidsin mõned teosed, mille lähedale võiks "Lugulaulu" paigutada. Möödunud sajandi alguse impressionistlikud pildid. Tuglas? Jaan Oks? Siis on tuntud kaasaegsed Ehlvest ja Raudam, kelle kirjatööd pakuvad samasugust "mõnu". Ja veel: Baturini "Varahilisel ajal" ja Kõivu "Attika apooria, Elea tragöödia" – kaks eriti ängistavat "lugemiselamust". Ärge mõistke valesti, et võrdlen vaherit "suurte" nimedega. Esiteks on kõik autorid minu meelest mõttetult üle hinnatud ja teiseks võivad nad endale just seetõttu lubada aeg-ajalt mingit jura kartmata, et kriitikud maatasa teeks. Vaheri raamat on väga julge tegu. Aga taseme poolest paariline ikkagi Miina Hint.
Lõpetuseks hoiatan kõiki selliste "lugulaulude" eest ja võimalusel hoidke eemale. See raamat on nagu – vabandage väljenduse pärast – käsikiimlus, mis pakub naudingut ainult tegijale endale. No võib-olla on kusagil paar pervot, kellele meeldib kõrvalt vaadata. Istu, Berk. Üks.