Oh heldeke millise häda ma endale kaela tõmbasin. Ma ei mäleta küll näiteks Mary Shelley “Frankensteini” olemust (üsna sarnasest ajajärgust) aga kunagi ammu-ammu lugedes ta hullult veniv või uinutav ei tundunud. Aga eriti just selle raamatu esimesed kolm lugu olid pagana jõhker unerohi. Ma olen seda raamatut vahelduva eduga kätte võtnud ca kuu aja jooksul, kõige karmim lugu oli Balzaciga mida lugesin unega võideldes, lõpuks sain läbi ja siis ka kukkusin voodisse. Okei, ma olingi lugemise ajal voodis, pigem kukkus raamat käest. Peale ärkamist polnud mul õrna aimu ka millest jutt rääkis. Pagana püssi plaadid on ikka siia kaante vahele kokku korjatud, iga lehekülje keeramisega tõusis jälle õhku selline tolmupilv, et ainult läkastasin ja pühkisin silmi. Kusjuures “Melmoth the Wanderer” on veel siin raamatus kõvasti lühendatud versioon, täispikk romaan on pea 700lk.
Maupassanti “Nülitud käsi” oli õnneks midagi muud, tegu on klassikalise looga, millel on siis kerge õudusemaik man. Kusjuures ma ei pea end tingimata lihtsa kirjanduse fänniks aga antud kogumiku puhul küll meeldis just kõige sirgejoonelisem, ehk isegi klassikaline pala. Mis seal salata, viimase kahe anonüümsete autorite kirjutatud palade jaoks jagus võhma juba päris vähe ning ehk isegi ebaõiglaselt ei süvenenud enam eriti.
Võib-olla millalgi proovin uuesti aga hetkel tundub küll, et sedasorti gooti horror pole enda jaoks (või siis ei oska ise hinnata, tunnistan enda küündimatust). Jah, oli õudne küll, õudselt igav. Henry Jamesi “Kruvi keere” meeldis näiteks märksa enam - aga see on ka juba 19. sajandi lõpus kirjutatud.