Loo saamislegend on värvikam kui lugu ise: tollel kuulsal tormisel õhtul nii umbes paarsada aastat tagasi, kui seltskond suleseppasid otsustas igayks õudusloo kirjutada ja mil muu seas pandi alus "Frankenstainile", syndis ka poolteist vampiirijuttu, mis kokkuvõttes kõvasti kohalikku kumu tekitasid ja millest seda terviklikku esimeseks tõeliseks inglisekeelseks vampiirijutuks kutsutakse. Seltskonnakriginad tekkisid aga seetõttu, et kuna lord Byron tol õhtul vaid yhe taskuraamatusse sirgeldatud vampiiriloofragmendiga maha sai ning isand Polidori oma ajakirjas avaldatud jutu suuresti sellesama Byroni loofragmendi pealt maha vehkis, kiseldi kõvasti autorluse kallal. Seltskonnale tegi nalja ka see, et loo peategelasel - vampiir Ruthvenil, kes oli moraalilage syytuid tydrukuid raiskav elukas - oli kyllaltki palju sarnaseid jooni lord Byroniga. Lugu ise on aga selline, et ei oska otsustada, kas nutta või naerda. Ajalooline väärtus on vaieldamatu - pidevalt tekib seoseid hiljemkirjutatud Stokeri Dracula ja Rymeri Varney''ga. Kohati lausa naljakas, kuivõrd syzheed kattuvad, lausa piinlik Stokeri-papi pärast. Seega tekib lugedes põhjendatud aukartus suure teerajaja ehk suure algallika ees. Samas on lugu oma ca 200-aastase vanuse tõttu tiba tobe kyll, mingit närvikõdi ei tasu lootagi. Lõpp, mis ilmselt omal ajal võis olla absoluutselt verdtarretav, paneb kaasaegse karastatud närvidega lugeja asiselt "ahah" ytlema ja laseb tal sydamerahuga ööseks tule ära kustutada. Sellepärast ka kesine hinne, sest loetavus on ju ometigi jutu jaoks oluline omadus. Ajaloolisi väärtusi otsiva inimese jaoks oleks hinne kindlasti kahe pygala võrra kõrgem.