Kogu loo vältel, mille raamistik on klassikaline “kurjade kosmiliste vallutajate” stoori, kelleks seekord on kalmaarjad limukad, tiheneb ootus, et mille uudsega siis seekord üllatatakse. Algselt reeturliku äraandjana kujutatud minategelane, kes hängib limukate bandega kaasa ja nagu aitaks partisanide pesi leida ja kahjutustada, osutub üsna kiiresti inimeste kangelaslikuks agendiks — mis pole sugugi üllatav. Ennastohverdavaid kangelasi on selles loos aga nii palju, et lausa oksele ajab. Lõpuks täiega nõretavat juttu ei päästa keskpärasusest ega minupoolsest õlakehitusest ja “kolmest” isegi nutikad üksikasjad (nagu näiteks tõik, et inimluuraja peab aastaid tarvitama mingeid ilmselt mitte süütuid tablette, et nälkjad, kes on muu hulgas kõndivad polügraafid, ei märkaks, et ta kogu aeg valetab ja vassib). Loetav spioonijutt ulmevõtmes, aga ei midagi säravat.
