Algus on päris naljakas. Keegi kaevab auku. Et kunagi sai nagu vend sinna maha maetud, aga nüüd tundub olevat õige aeg jälle välja kaevata. Kaevab, ja kuna kirstu polnud, lööb teisele labida reide, aga tühja kah. Kui saab liiva pealt maha, ütleb vennale, et tõuse üles, ja vend tõusebki. Esimese asjana joob kaevanud venna auto bensiinist tühjaks. Siis lähevad koos maanteele laamendama ja selgub, et nad on inimestest mõneti suuremad.
Ega ma täpselt ei mäleta, aga vist olid Nephalimid eesti keelde lihtsalt hiiglasteks tõlgitud. Koljat ja muud siukesed. Nonii, oli neid kakssada tükki, ja kui oli see suur veeuputus, millest ainult Noa oma laevaga pääses, siis juhtuski, et lasid peaaegu kõik end maha matta, ainult kõige väiksem jäi valvama, et kui inimesi on jälle kahesaja kuningriigi jagu – no et igaühele jätkuks – siis ajab vennad üles. No ei viitsinud, korraldas oma lõbuks muid värke, ja nüüd ajas kõige targema venna üles ainult selleks, et kurta, et inimesed hakkavad Maalt lahkuma ja mis nüüd teha. Sellega naljakad sekeldused alles algavad. Aga lausa viieväärt lugu nagu ka ei ole.