Lugu saab alguse sellest, et sõltuvus tuule- ja päikeseenergiast on Läti riigi viinud huku äärele (mis kindlasti meeldib mitmele BAASlasele väga). Lahenduseks, tõsi küll, ei osutu mitte mehised fossiilkütused ega tollal juba silmapiiril terendanud aatomikatlad, vaid lõtv ja lödi geotermiline energia.
Läti toodab niivõrd palju elektrit, et täiesti tavaliseks on saanud mitte ainult elektrisõidukid ja hoonete elektriküte, vaid isegi põldude ja puuviljaaedade kunstlik soojendamine. Aga loodus on armutu ja kui mõnikord piisavalt tuult pole, saak ikaldub. Romaani alguses näeb tuttavale külla lendav geoloog Jüri Zemniek oma elektrilennukilt, kuidas traktorid põldudel peatuvad ja jaama saabunud rongid sealt enam ei lahku, et elektrijaamade akumulaatorites olevat energiat öökülma tõrjumiseks säästa.
Sellest innustatuna konstrueerib ta puursõiduki, millega maapõues peituvale ammendamatule kuumusele ligi pääseda ja sinna elektrijaam rajada. Reisile võtab ta kaasa oma sõbra Valdis Ziemeli ja tolle kallima Milda Ausekle, kes on leiutanud mitte ainult läbi paksude kivikihtide vaatamiseks sobiva infrapunakaamera, vaid ka reisi üldse võimalikuks muutva kiirelt tahkuva vedeliku, millega läbitud pinnasekihid taas stabiliseerida. Muidugi poeb pardale ka laevajänes, varateismeline Alnis, kes avastatakse alles siis, kui tagasi pöörduda on juba hilja. Ja sama enesestmõistetavalt osutub ta neid tabavate katastroofide lahendamisel asendamatuks abiliseks.
Tulevikuimesid kirjeldava sissejuhatuse järel toimub praktiliselt kogu tegevus maa-alusel laeval ja — kui mitte arvestada raadioseansse pinnal viibivate teadlastega — hõlmab ainult nelja tegelast. Erilises seikluslikkuses ei saa seda teost süüdistada, sündmused kulgevad ühtlases tempos ja midagi üllatavat ei juhtu. Isegi kui pardalt pomm avastatakse, lugeja tõenäoliselt lihtsalt noogutab, et jah, muidugi, kohustuslik süžeekäänak. Vähegi klassikalisi ulme- ja seiklusromaane lugenu leiab siit eest kõik tuttavad klišeed kuni selleni välja, et kui üks ekspeditsiooniliikmetest varingu alla jääb ja teadvuse kaotab, kangutab kaaslane tema kokkusurutud hambad noaga lahti ja valab talle konjakit kurku. (Et tegu on ulmega, ei lämbu ta selle kätte ja hambadki jäävad terveks.)
Kõige rohkem üllatas mind romaani puhul, kui sarnane see on nõukaaegse “tootmistehnilise” ulmega. Kui mõned detailid ära muuta (sealhulgas ühe kurjami nimi Jarkov), võiks seda vabalt esitada Läti NSV’s avaldatud teksti pähe. Selgitus on varnast võtta, sest Tormi Ariva oma wabariigi ulme ülevaates ütleb, et see on suuremalt osalt Grigori Adamovi romaani “Pobediteli nedr” ümberjutustus. Tõsi küll, ta väidab ka, et käesoleva romaani eestikeelne tõlge on “väga hea”, mis on ilmne absurd.
Tõlge on… ei saa öelda, et puine, aga kindlasti ebaloomulik ja ebameeldiv lugeda. Karl Aben on püüdnud võimalikult kunstipäraselt väljenduda, vältides iga hinna eest loomulikku, kõnekeelele lähedast stiili. Näiteks võiks tuua kasvõi selle, kuidas Milda äsja avastatud laevajänest narrivaid kaaslasi manitseb. “Lakake piinamast last!” ütleb ta täiesti surmtõsiselt. Siin-seal on ka märgata, et tõlkija pole tekstist hästi aru saanud. Hea küll, salapärast lahjendatud vesinikku kohtame ainult korra, siis nuputab ta välja, et see on tegelikult veeldatud/vedel, aga mida teha stseeniga, kus Ziemel pühalikku vannet andes Zemnieki “najale toetub”? Mõnel puhul pole selge, kas süüdi on tõlkija või autor ise: väikeses maa-aluses järves solberdades kannavad ekspeditsiooniliikmed soomustatud skafandreid, millel seljal hapnikuballoonid, aga igal pool mujal, ka neljateistkümne kilomeetri sügavusel rohkem kui neljasajakraadise kuumuse käes, piisab neile lohmakatest tulekindlatest ülikondadest ja gaasimaskidest. Ka laeva pardale sokutatud pommi kirjeldus tekitab küsimusi, miks tulevikuinimesed töökindlatest sütikutest loobunud on ja neile veidraid Rube Goldbergi mehhanisme eelistavad. Tõenäoliselt kõige naljakama äparduse leiame raamatu lõpu lähedalt, kus mitu kuud maa all veetnud ja ainult konserve söönud Alnis unistab päikesesoojast melonist: “Suhkurdatud, suur tükk… oo, kurku jääb kinni!…” Ka läti keelt oskamata on selge, et siin peaks seisma “keele viib alla”.
Eraldi tuleb peatuda (mees)tegelaste nimedel. Millegipärast on tõlkija neid eestistanud (ka autor Jānis Ģirupnieksist on saanud J. Girupniek), aga mitte järjekindlalt — Juris Zemnieks on Jüri Zemniek, samas Valdise ja Alnise eesnimed on jäänud muutmata. Tekstis vilksatavast Jānisest (Alnise klassivennast) on saanud mitte loogiline Jaan, vaid Jaanis. Eestistamine ei piirdu mitte ainult läti nimedega, sest üks ekspeditsiooni hävitada püüdvatest kurjamitest kannab seletamatul kombel nime Šenbrück. (Tõsi küll, see viimane võib nii olla juba originaalis.)
Illustratsioonid ajavad asja ära, ehkki kunstnikul pole meestegelaste karmide ja teotahtelistena kujutamine päriselt õnnestunud ja nad sarnanevad pigem kurnatud koonduslaagrivangidega, nii kõhnad ja teravate põsenukkidega on nende vagudest küntud näod.
“Hm… Vähe rõõmu…”
“Jah, Valdis, rõõmu on tõesti vähe,” ütles Zemniek püsti tõustes.