Salajases uurimisasutuses on tehtud katseid sõjaväelastega, et neis aretada üleloomulikke võimeid, nad suudavad mõtteid lugeda, unes kõndida, leviteerida jms. Projektijuht, ülirikas teadlane tapetakse ja palub (surmahetkel ja telepaatiliselt) oma tütart Lilyd see untsuläinud ja ebainimlik eksperiment lõpetada. Tuleb välja, et tütar polegi päris tütar, vaid samuti kunagine katsealune, kelle teadlane ookeani tagant tõi, hiljem ta adopteeriti. Lily astub tegevusse ja kogeb kohe erakordset vaimset ja füüsilist külgetõmmet katsealuste rühmajuhiga. Miilustamisstseenidele kulutab autor kümneid lehekülgi... Lily taipab, et käimas on vandenõu ja ta aitab sõjaväelastel põgeneda...ja, uhh...see pole üldse oluline. Vahepeale on üritatud tekitada madinat ja poetatud teaduslikuna näivat terminoloogiat. Lõpp on – üllatus-üllatus õnnelik, tõenäoliselt noored abielluvad...
Igavamat ja mõttetutmat teksti on raske ette kujutada. Kogu romaan toimub kusagil urgastes ja keldrites - tundub, et autor põeb agorafoobiat. Autor on üritanud oma tegelasi panna mehelikult lõõpima – tulemus on piinlik. Üleüldse kõik selles romaanis on maksimaalselt piinlik ja lihtsalt loll. Kaasa arvatud tõlge (“Sa oled väljaspool minu liigat”; kirehoos sosistab mees: “Ületame nüüd kõik piirid” jne).
Ühesõnaga nüüd ma tean, et on olemas ka selline vool (nais)ulmekirjanduses ja vaimse tervise huvides tuleb sellest eemal hoida. Kohutav, kohutav ilgelt nõme mula...