Tegevuskohaks oleval planeedil on algupäraselt tegu olnud mingite usuhulludega, kes väljarännanuna seal karmi režiimi kehtestasid. 20 aastat tagasi on toimunud revolutsioon ja papid on kukutatud. Nüüd aga on revolutsiooni teinud julgeolekujõudude sees aeg küps kodusõjaks ja riigipöördeks.
Peategelane Maxim Nikomedes on üsna kõrgel kohal poliitohvitser ja Julgeoleku ühe haru üsnagi kõrge tegelane. Tegelikult on ta topeltagent ja lojaalne hoopis ühele teisele fraktsioonile. Kui massilised arreteerimised, -hukkamised ja -küüditamised peale hakkavad, on ta peamiseks mureks toimetada sõnum oma ülemustele, sest riigipöörde korraldaski see fraktsioon, mille agent Maxim on.
Lühiromaan kirjeldab peamiselt Maximi sattumist repressiooniorganite käppade vahele, üsna võigast ja naturaalset reisi laagrisse ja hoopis jälki elu kohapeal. Selles mõttes meenutas lühiromaan kõvasti "Gulagi arhipelaagi", või ka Aleksander Gromovi "Arvestajat" (kogumik "Muumia", Skarabeus 2006).
Kohati päris võigas naturalism aga jättis väga loomuliku mulje, eriti neile, kes on eelnevalt mainitud teoseid lugenud. Seda imetlusväärsem tunduski lugu, et laagrielu rõvedused ei pärinenudki mõne venelase sulest, vaid hoopis teisest kultuurikeskkonnast pärit kirjaniku omast. Väga mõnus tükk sellegipoolest, üsna ühe hingetõmbega loetav. Julgen soovitada.