On aasta 1936. Järgmine aasta on kirjanik Lovecrafti surma-aasta, aga ta ise seda veel ei tea muidugi. Ta saab kirja Pennsylvania karupersest kelleltki Ezekielilt, kes tahab, et Lovecraft aitaks tal valmis kirjutada väidetavalt dokumentaalse teose "The Animal Truth". See peaks kujutama metsas elavaid loomi, kes on hakanud mõjutama koduloomi nende peremeeste vastu. Millel need väited põhinevad, pole selge. Lovecraft keeldub ja saadab ettemaksuks kaasa pandud raha tagasi.
Siis liigub kaamera sinna karuperse, kus näeme seda Ezekieli. Ta on oma maamajas äsja tapnud isa, aga ta ei püüagi mõista, miks vanamees mitu päeva voodis lebab ja haiseb. Ezekiel on vägivaldne, inimvihkajalik, viskijoodik. Öösel läheb ta metsa jahile, käib neljakäpakil ja ulub. Teda kardetakse. Ta on nagu tegelane mõnest Lovecrafti teosest. Tema järgmine kiri Lovecraftile ja telefonikõne on juba ähvardav.
Siis saame teada kohaliku konstaabli mõtetest Ezekieli mineviku kohta: kuidas ta ema end peale poja sündi kahtlastel asjaoludel üles poos; kuidas käisid jutud, et ema näitas end piirkonnas veel pärast surma; kuidas nende maamajast leiti voodoo-nukkude sarnaseid esemeid. Politseinik läheb maamaja kontrollima igaks juhuks, sest isa ja poega pole mõnda aega näha olnud. Majast leitu sunnib teda hooneid kiiresti põlema panema. Kirjanik Providence'is sellest midagi ei tea, aga ta täheldab teravaid valusid kõhus, haiguse intensiivistumist... (Ta suri peensoolevähki.)
Mitmeti tõlgendatava lõpuga lugu on väga sisutihe ja selles oleks olnud materjali kas või romaaniks.
Siis liigub kaamera sinna karuperse, kus näeme seda Ezekieli. Ta on oma maamajas äsja tapnud isa, aga ta ei püüagi mõista, miks vanamees mitu päeva voodis lebab ja haiseb. Ezekiel on vägivaldne, inimvihkajalik, viskijoodik. Öösel läheb ta metsa jahile, käib neljakäpakil ja ulub. Teda kardetakse. Ta on nagu tegelane mõnest Lovecrafti teosest. Tema järgmine kiri Lovecraftile ja telefonikõne on juba ähvardav.
Siis saame teada kohaliku konstaabli mõtetest Ezekieli mineviku kohta: kuidas ta ema end peale poja sündi kahtlastel asjaoludel üles poos; kuidas käisid jutud, et ema näitas end piirkonnas veel pärast surma; kuidas nende maamajast leiti voodoo-nukkude sarnaseid esemeid. Politseinik läheb maamaja kontrollima igaks juhuks, sest isa ja poega pole mõnda aega näha olnud. Majast leitu sunnib teda hooneid kiiresti põlema panema. Kirjanik Providence'is sellest midagi ei tea, aga ta täheldab teravaid valusid kõhus, haiguse intensiivistumist... (Ta suri peensoolevähki.)
Mitmeti tõlgendatava lõpuga lugu on väga sisutihe ja selles oleks olnud materjali kas või romaaniks.